Juuni algusepäevadel, ajal, mil kõigi normaalsete aiapidajate köögiviljataimed peenramaal juba kõrgustesse sirutusid, kaevas minakene alles rohumaad peenardeks.
Pühkisin aga higi ja kirusin iseenda misiganes iseloomujooni, mis mind seda tööd tegema sundisid. Üksluine ja igav. Kuni äkki...
Justkui ulmefilmis veeres labidalt pruun pehme pallike kaevatud mullapinnale. Susises ebamaiselt ja hakkas sealt mingeid olendeid välja pritsima. Tiivulisi. Igaks juhuks ei jäänud ootama, pistsin punuma. Saatjad ilmusid loomulikult ka kohe järgi.
Mõne aja pärast ei andnud tegemata töö ja uudishimu hingerahu.
Sumisejad olid rahunenud, sain neid rahulikult vaadelda ja pildistada.
Et tööd oli loomulikult vajadus jätkata, veeretasin palli rehavarrega kaugemale. Kordus tants ja tagaajamine.
Lootsin, et järgmiseks hommikuks on nad minu töömaalt lahkunud.
Kuid võta näpust, käis hoopis usin pesa taastamine. Haue jäi ju terveks, kuigi pesapall veeretamise käigus osaliselt lagunes.
Mis siis nüüd, kratsisin kukalt?
Mis seal`s ikka. Varustasin end pikkkade paksude pükstega, kummikutega, pikkade varrukate ja kapuutsiga paksu pusaga. Kangakapist leidsin poolläbipaistva kangatüki ja kerisin selle ümber pea.
Paras maaväline olend sai minust sel soojal suvepäeval. Igaks juhuks jälgisin, et naabreid nähtaval poleks (ei taha kohe peale kojujõudmist kummalise kuulsust koguda) ja tõstsin labidaga taastatava mesimummude kodu heki alla ohutusse kohta. Seekord nad väga pahased ei olnudki mu peale.
Vähemalt üks maakimalaste pesa on nüüd aias jälgimise all. Tean, kus nad pesitsevad ja konflikti ei tohiks nendega enam tekkida.
