Põhimõtteliselt ei olnud mul selle vastu eriti midagi ja andsingi üsna kärmelt oma nõusoleku.
oktoobris/novembris olid ta vaibad üleval Kohila vallamajas ning käisin neid seal uudistamas.
ta vaibad on kaunid. rahvuslikud.
sinna sobib vaid midagi tagasihoidlikku.
jõulud on säravad, luksuslikud.
mida teha?
ei ole ju võimalik tekitada konkurentsi. vaieldamatult ennekõike vaibad ja siis alles natuke jõulutunnet seadetega lisada.
sammal.
tohutult hea materjal. nii värvilt kui olemuselt. temast annab kõike teha.
nii ma siis heietasin pikka aega mõtet, et tuleb minna sammalt koguma.
lasksin kõik ilusa aja mööda ja lumigi jõudis maha sadada.
läks õnneks!, lumi sulas just viimasel hetkel ning metsast rampraskeid vettinud samblakotte koju vedides kirusin oma laiskust.
kuid see oli alles algus...
liimipulgad, need, mida mul vaja, ei ole, ei ole! ma hakkasin kaubanduskeskustesse äärmiselt negatiivselt suhtuma... ikka paljudesse kohe.
ja kõik muud materjalid... peaaegu sama lugu.
lõpuks oli kõik vajalik olemas. isegi kips ja kivid.
ning siis täitus mu töötoa põrand kivide, kipsisegu, lillepottide, okste ja okastega, toigastega, samblaga, jne jne.
selle kõige keskel, hoides silma peal aastasel Nunnul, püüdsin siis ka ikka omaarust loominguga tegeleda.
nii need seaded valmisid: Nunnu kipsisegused näpud ja nägu, kord närib ta käbi, kord oksajuppi, siis satuvad suhu kellukesed ja kuulid ja juba on teel delikatessid: samblast väljakukkunud teod ja nälkjad!
lõbu oli piisavalt: vanaema katab kuuske samblaga ladvaosast, Nunnu leiab, et allosas ei pea teps mitte sammalt olema!
läks aeg ja energia, mis läks, tulemused on niisugused:
muuseumi siseruumi suurele lauale seade
ja ämblikuvõrk pealekleebitud nuluokstest kahelt poolt vaadeldava pärjaga aknal
ämblikuvõrguga läksin alt.
ei viitsinud minna täpselt muuseumi akna suurust uudistama.
mälu aga pettis: pidasin akent märksa suuremaks kui ta tegelikult oli.
ning põhjapoolne aken: vähene valgus ei lase ämblikuvõrgul esile tulla.
6 kommentaari:
Väga lahedad ja väga hästi sobivad sinna. Ja küll on vahva ette kujutada Sind seda kõike koos Nunnuga meisterdamas ;o).
oo-jaa, tagantjärgi on endalgi lõbus, kuid kirusin end vahepeal ikka maa põhja, et lubaduse nii läbimõtlematult andsin.
vajalike materjalide otsimine kauplustest oli minusugusel šopingute mittetalujal ikka tõega ränk.
ja töö ning pere kõrvalt tehes tuli just siis ettenägematuid toimetusi kui juba niigi kiireks läks.
Ilusad nii need kui eelmise postituse seaded! Ma mõtlen, et küll on raske midagi uut iga kord välja mõelda, kõik on nagu juba olnud. Ometi oled leidnud ikka huvitavaid lahendusi. Ämblikuvõrk paistis vahva!
Vaene sina, mõttelendu ja kättesaadavaid vahendeid kooskõlla viia ei ole mitte lihtne ülesanne. Minu arvates oli vanasti igasugseid vidinaid kaubanduses rohkem saada. Nüüd saab vist tellimise peale.
Kaunis! Ja väga harmooniline. Sa oled ikka tõega väga andekas!
Ja pole sest hullu miskit, et see enam Su amet pole. Võibolla on õpitu sedasi enda rõõmuks ja mõneks suuremaks vabalt valitud ettevõtmiseks hoopis armsam hobi kui igapäevane rutiin ja kohtustus.
ooooooh, asjatundjate kiitus veab suu kõrvuni! aitäh!
mulle meeldib kõige rohkem ämblikuvõrk. ja siis need kaks kõverat kuusekest! Leidsin su nime ka rahvakunstimeistrite hulgast. Oled arvestatav tegija. Kahju, et nii kaugel elan, muidu oleksin kindlasti näitusele läinud.
Postita kommentaar