Paar päeva uuest aastast.

selle aasta teise päeva hommikul pool kaheksa peale 11 tunnist magamismaratoni ärganud, leidsin, et aeg on uue aastaga tutvust teha.
perekond nohises alles oma voodites.
läksin alla, et muusikat kuulata ja hommikut nautida.
segadus. maha jäänud aastavahetusest ja külalistest. sain sest melust vaid vilksamisi osa.
lasin harjal ja lapil veidi lehvida. süütasin küünlad.
leidsin horoskoobilaulude plaadid. tegin tassikese kohvi.
mõnus.
head uut aastat! soovisin seal vaikselt iseendale iseendaga olles.


peale lõunat sõitsime külla elurõõmsale 80 aastasele tädi Õilmele.
mehe tädile.

vestlesime möödunust ja vanadest aegadest, vaatasime vanu fotosid ja dokumente möödunud aegadest.

sellel pildil on tädi Õilme leeripäeval.

mustas kleidis.
sest täpselt aasta tagasi samal päeval suri ta ema.


paar omapärase perekonnanimega isikut, Senta Miralda Pressraud ja Linda Mullikas, leidsime 1932 aasta leerilaste nimekirjast.

leerilaste õnnistamispäeva laululehe esikülg




vaatasime perekonnapiiblit, mille ta pojatütar Kärt restaureeris kursusetööna.







ja kuulasime jutustust, kuidas nad vennaga alati kahekesi pidid piibli haaki kinni panema: üks pressis piiblit kokku ja teine pani haaki kinni.
piibli vahel oli alati olnud palju pabereid.

üks piibli vahelt leitud dokumentidest.


killuke eestlaste eludest. sõja aja kohustused Saksa riigi ees.
pereemad pidid minema kodust kaugele metsatöödele. näiteks Hagudist Vaivarasse, Narva lähedale. jätma kodu ja lapsed.





kolmas selle aasta päev oli taas päikseline.
külmakraade veidi eilsest enam, -13.

alustasin päeva piparkoogiteoga. jõulude ajal polnud mahti teha ja egas pesakonda piparkookideta saa jätta! pigem hilja kui ei kunagi.
piparkoogilõhn.
levis majas ja ajas pesakonna urgudest välja kööki kogunema.


aga aeda piiluv päike lausa kutsus õue.


kõik see loodus ja puud ja oksad ja kõrred ümberringi sädelesid ja sillerdasid.

ettevõetud matkal loodusesse tundis Kuttki rõõmu vabadusest ning kraapis usinalt lahti hiireurgusid


suitsevate korstendega kodu on jäänud mäe taha. (ohhoo, lauskmaal mäehakatis!)




kuigi aastavahetus jäi tööinimesele kuidagi märkamatuks, sain täitsa piduliku uue aasta tunde nende paari päevaga siiski kätte.


MÕNUSAT UUT AASTAT!