Ca nädal või veidi rohkem aega tagasi, hakkas kuldvihm oma õiekobaraid avama.
See on kolmas aasta, mil ta õitseb.
Esimene aasta oli ülemöödunud kevad. Kuidagi sümboolne isegi, võiks öelda. See oli aasta, mil tütar ootas oma last. Esimest siia kodusse sündivat beebit.
Leidsin üles oma vana aiapäeviku.
Sealt lugesin, et see puuke on ostetud 1996 aasta septembris Luua puukoolist. Isegi hind on üles märgitud: 10 krooni + käibemaks.
Seega siis 13 aastane puuke (või hoopis põõsas?) hetkel. Umbes 4 meetri kõrgune.
Kasvab ta üsnagi tuulte eest varjatud kohas. Idakaarelt kaitseb elupuu/kuusehekk, põhjasuunast elupuud. Avatud vaid lõuna-läänetuultele.
Lõuna -ja õhtupäike on tema päralt.
Päris surmkindel oma mälule just ka pole, kuid arvan, et külmade eest katet pole ta kunagi saanud. Mõnel kevadel on küll tugevad külmad ta lehti näpistanud, kuid sellega on ka külmakahjustused piirdunud.
On ta nüüd alpi, harilik või värd-kuldvihm, seda ma küll määrata ei oska.
3 kommentaari:
Väga ilus puu, selliseid näeb meil harva.
Aga määrata ma arvan, on võrdlemisi lihtne, vaata, mida Luua puukool pakub. Ma arvan, et seda värd-kuldvihma pole neil kunagi olnud. Alpi kuldvihma peetakse meil külmakindlamaks kui harilikku kuldvihma, kuigi viimane peab kaitstud kohtades ka -30C vastu. Vahe pidi olema lehtedes. Hariliku kuldvihma lehed on karvasemad. Vast on abiks.
Oh taevas, kui kaua annab neid õisi oodata! Minu uus taim on nii pisike, see mis ära külmus, oli 2-meetrine.
Ainus lohutus see, et eelmine oli harilik kuldvihm, aga uus on alpi kuldvihm. Ehk on siis tõesti külmakindlam.
Minul on vist siis ka alpi kuldvihm, arvan.
Postita kommentaar