Veel üks murutaim.

täitsa arvestatavalt suur lilla laik. ja mitte ainuke.

Westerland

avas täna esimese õie.


intensiivne oranž, väga meeldib.

muudkui sajab ja sajab.
eile oli ainuke sajuta päev.

ah, vähemalt kastma ei pea! ja päevitamiseks pole niikuinii sel nädalal mahti.

Caramella.

Õis hästi lahtisena vastab küll minu ettekujutusele tema värvusest.



Olen väga rahul ka selle Kordese roosi õievärvusega. Just huvitav: nupus punakas toon juures ja täisõies täitsa karamell!

F.J.Grootendorst

on nelgiõieline pargiroos.

Pisike noor põõsas avas mõned päevad tagasi oma esimesed õied.

Caramella.

Paar päeva tagasi avas järgmine Kordese roos Caramella esimese õie.

Ootasin millegipärast veidi heledamat värvi õit.

Põõsas on ca 40 cm kõrgune. Nii nagu Lichtköningen Luciagi.

Eksperiment.

Kahelt viimaselt rabamatkalt olen mõned taimed kaasa toonud proovimaks, kas õnnestub nad oma aeda integreerida.


Jaanipäeval vahetasid asukohta paar pisikest vaevakaske. Võtsin ka sealtsamast rabast turvast ja veidi turbasammalt kaasa, et neil kohanemine kergem oleks. Saidki nad siis lillepeenras turba ja sambla ümber juurte ning siis alles aiamuld.
Et kõrvetav päike neile liiga ei teeks, katsin kattelooriga.

Mõne päeva pärast katteloori alla piiludes leidsin eest mullahunniku otsas kössitavad puuhakatised. "Sõber" mutt oli oma arvamust avaldanud. Toppisin mutikäigu taas mulda täis ja puukesed said parema asendi edasikasvamiseks.

ca kolm nädalat peale istutamist eemaldasin katteloori.
Enamus lehtedest olid kuivanud, kuid kummalgi puul rohetasid siiski ühel oksakesel mõned lehed. Niisugustena on nad püsinud tänaseni.


Loodan neist ikka puukesi kasvavat!


Seekord on siin katteloori all peidus 3 õiepungadega pisikest kanarbikuhakatist. Paar jõhvikavart tuli samuti samblaga kaasa.
Juurestiku kasvukeskkonnaks on taas rabast kaas toodu.

17.juuli oli see päev, mil nad meile koju "tulid".

Esimesed rosaariumirõõmud!

Thela poolt Saksamaalt tellitud Kordese roos Lichtköningen Lucia on avanud oma esimese õie.
Põõsas ise on ju alles nii tilluke.

Ilus, tugev, säravkollane õis! Väga-väga-väga-väga meeldib!

Kuid näib, et mingitele hästi pisikestele mustadele mutukatele meeldib ka see õis jalutamiseks. Loodan, et mitte kõhutäiteks!!!

Liigid ja sordid. Kiviktaimla.

Milliseid liike oma aias kasvatada? Milliseid sorte?
Ega ei olnudki selle peale üldse varem mõelnud. Lihtsalt mis kätte sattus ja meeldis, selle ka peenrasse pistsin.

Esialgne prioriteet oli kiviktaimla.
Mis vähegi sinna sobis, see ka seal koha leidis.
Nüüd on kiviktaimla taimi täis.

Ja mõtlen, mis on oluline minu jaoks. Kas palju erinevaid liike ja liikide piires võimalikult palju sorte?

Tegelikult on kõige olulisem, et lillepeenar silmale vaadates ilus välja näeks. Ja seda varakevadest hilissügiseni.


Oma kiviktaimlaga olen enam-vähem rahul. Kuigi seal on liike, mis võiks olla teises peenras. Ja olemasolevatest värvilaikudest võiksid mõned suuremad olla.
Kuid eks kõik kujuneb tasapisi.

8.juuli seisuga selline olukord:












Taimi asun tasapisi tuvastama. Vähemalt liigiti. Sordid siin peenras ei ole mu jaoks nii olulised.

Üllatused aias

Täna aias ringi vaadates jäi silma natuke midagi sellist, mida varem nagu märganudki pole.

See elupuust vasakul tokikeste juures peaks olema liiliapeenar. Mitut sorti liiliaid seal õitseb hetkel?



Selles lillepeenras kasvavad kõik tervislikud taimed: saialill, küüslauk, põldosi, raudrohi, võilill. Vist isegi nõgest oli.

Veel möödunud aastal sain siit rabarberi ja hortensia vahelt edukalt läbi käia. Sel aastal tõesti enam ei mahu. Olen vist liig paksuks end söönud.

Kui hästi trügin, siis punaselehelise sarapuu ja hortensia vahelt veel kuidgi mahun...läbipugemise rada veel päris hästi näha...

Kiidan Ardit

selle postitusega.

Ütle nüüd noormeest, eile vaatas, kuidas ma köögiviljamaad kõplan ja kui kuulis, et kartulimaad sama saatus ootab, haaras pikemalt mõtlemata kõpla ja asus tööle.

Tänu temale sai isegi kartul eilse seisuga rohitud.

Poriseks ka. Poriseks metsanotsude üle. Need sindrinahad panid suurel põllul pooled kartulid nahka! Mida meie nüüd siis talvel sööme?

Tegelikult on küll odavam kartul osta kui ise kasvatada.
Omakasvatatud kartul on siiski väärtuslikum: täiesti keemiavaba!


Aga lõppu veel üks hea lause: eile õhtul sadas vihma ja kastis kõik kenasti ära!

Kõrrelised.

Üleeile veetsin tunnikese botaanikaaias. Ei olnud seal enam väga kaua käinud. Kevadel sattusin poolkogemata orhideenäitusele.

Nüüd otsustasin üle vaadata, mis seal endale kasulikku kõrvade vahele salvestada annaks.
Vaatasin niisama ringi ja tuvastasin ära ühtlasi ka mõned taimed enda aiast.

Kõigepealt siis kõrrelised.
Neid on mu aias nüüd 5 liiki.
Kolm õnnestus tuvastada. Päiderohu sordinimes küll pole tegelikult veel päris kindel.
Istutasin ta ülemöödunud aastal ümber, asub nüüd üsna toitainetevaesel kruusasel pinnasel ja pole enam nii lopsakas ja dekoratiivne kui oli seda hästi humusrikkas lillepeenras. Kuid pole hullu, tasapisi muutub seal piirkonnaski muld viljakamaks.

Igihaljas kaerand oli suur ja uhke, kuid tibupoegadele meeldis seal peal päikesepaistes liugu lasta ja niisama lustida. Kaerandile noorte suleliste seltskond ei sobinud ja tahtis otsad anda. Turgutasin teda paar aastat kasvuhoones ja loodan, et saab nüüd taas kasvuhoo sisse.





Kõrge raikaerik - Arrhenatherum elatus subsp. bulbosum 'Variegatum'




Igihaljas kaerand - Helictotrichon sempervirens

Eestis ta igihaljas pole



Päideroog (paelrohi) Phalaris arundinacea
Sobib küll paremini niiske või märg kasvukoht, kuid edukalt saab teda kasvatada ka kuivas.


arvan, et see ehk võib olla sort "Luteopicta" – lehed kreemikas-kollaste triipudega, mis päikese käes muutuvad roheliseks.

õisikud on ka oma suurusega suhteliselt dekoratiivsed näiteks lilleseadetes kasutamiseks

Võilillemuru on asendunud valge ristiku muruga.

Algul olid ainult üksikud väikesed valged ristikulaigud muru sees, mida imetlesime. Aastate jooksul kasvasid laigud suuremaks ja nüüd on jaanipäevaks ilus valge ristikumuru õuepealset katmas.

Uusimad asukad.

Aitäh kõigile, kelle abiga mu aed täienes uute liikide ja sortidega!

Aga kui vähegi võimalik, palun siis abiks tuvastamisel.

Sireli uus kodukotus on iidvana kivimüüri peal. Mulda on seal juba ohtrasti ja ega ma enne ei teadnudki, et sealt vana kiviaed läbi jookseb. Nüüd sireli istutamise käigus leidsin selle mulla alla mattunud kohaliku tähtsusega arheoloogilise väärtuse. Tegin kohati väljakavamisi, päris pikk jupike on teda säilinud. Enamus küll naabri krundi peal.


See taimeke peaks vist ronima, ütles Köögikata?


Must leeder?


Kas mingi mõõl?


Metspipar tunneb end paekivist püramiidi jalamil väga hästi. Muist nuias naabrinaine endale. Metspiprakasvatusküla!


Mis on selle taime nimi. Üles kaevati see luuderohu juurest, renoveerimisele minevast kiviktaimlast.
tipmine puksrohi (Pachysandra terminalis)



Luuderohi tunneb end ka maja idapoolses küljes suht normaalselt.
kolhise luuderohi (Hedera colchica)


Abikaas ütles, et mõisahärra lauk. Mison ta pärisnimi?
Rahvakeelne mõisnikulauk on õigesti longus lauk (Allium nutans),

Uusasukast kõrreline sundis mu mugavuse jalad kõhu alt välja ja otsustasin lõpuks ära, kuhu ja kuidas kõrreliste asumaa teha ja ikka juba siis tegingi.

See on titepeenras praegu.
lagodehhi pojengi seemik

Kollase lehega põõsake Muhediku aiast on ka titepeenras.
ebajasmiini kuldne vorm (Philadelphus coronarius ´Aureus´) Tegu isekülviga, ma ei tea kui tüüpiline ta on. Üldiselt tugevakasvuline, peaks olema kuskil eraldi tumeroheliste foonil

Köögikata kiviktaimla mix on hetkel titepeenra omand.

Hõbepuugi titepeenras.



siberi iris
päevaliilia
varretu kuningakepp (Abikaasa nimepruuk) - ja ongi varretu kuningakepp- puhkeb päikese loojudes (Oenothera acaulis)
kuldjuur
Muhediku aiast on suure kõverpeenra täiendused.

Laboratoorium.

Meenutab natuke keemiatundi. Naljakad potsikud reas. Igaühe all toimub mingi reaktsioon. Loodan kogu hingest, et kõige selle reageerimise tulemusena hulk puid mu pargis kord kasvab.



Natuke lähemalt ka:
see on see hästi hõbedase lehega puuke. Nimekest palun!

See looklev pajuline palliga tiigiservalt. Keldri lähikonnast.



Siis on seal potsikutes veel punase varrega valge leheservaga kontpuu mikrobioota lähistelt, hästi väikese lehega paju moodi põõsas vana maja juurest ja see kuldete-kollaste okstega pajuline mäe otsast, üsna hõbepajude lähedalt.



Viinamarjadele pidin ikka kilekotid pähe jätma, polnud nii suuresuulisi purke, mida pottide peale panna. Aga nad näivad end seal väga hästi tundvat.


Tsahh-tsahh, juurduge!!!