Puust ja punaseks. Näpunäiteid järgmiseks kevadeks.

Hilissuvi.

See tähendab tegelikult, et tema kõrgeausus Sügis ongi sama hästi kui käes.

Järgneb talv ja puhkeaeg aiale, taimedele, lilledele.

Ja kaugel see uus kevadki siis ikka niiväga enam on. Eks ole!



Kõverpeenar on mu jaoks oma suuruse ja lillede koguse selle suve jooksul parajaks timminud.



Aga tegemist tuleb lillede paigutamisega.



Kosmosed.

Nad tekitavad selles asukohas kaose. Floksid ei pääse piisavalt elegantselt oma õieilu nende tagant lehvitama.



Niisiis,

siit kõrgest hilissügisel õitsevast astrist alates









kuni enelapõõsani võivad nad laiutada.







Siia peenra otsa aga paluks mitte suvelilli enam istutada. Segasumma suvila moodustub ju!





Suvedaalia, mille mugulapojukesed möödunud sügisel üles võtsin ja kevadel taas maha istutasin. Värvist polnud aimugi. Nüüd siis tean, et valge! :))







Hajameelne inimene imetles ja imetles, mis kummaline taim siin pesitseb? Kust ta küll tuli? Täna tekkis taibu: himaalaja jalgleht, kiratses kiviktaimlas, täitsa ise ta siia istutasin!

Oh seda mälukest küll! Mida pole, seda pole!














Päevakübarad.

Pruun ja kollane on kenasti koos.





Ja siis veel eraldi üks kollane.





Siin peaks siis kollased kenasti kokku istutama ja pruuni sinna üksiku kollase asemele.







NB! Piltide kvaliteet on küll kehvapoolne, kuid sobiva valgusega aega on olnud paraku väga raske leida.