Peaks mainima, et kaunis külm on selleaastane talv.
Täna hommikul -24, eile -29, pühapäeval oli ka -29. Enamasti ongi õhutemperatuur õues alla -20 kraadi.
Mõnel hommikul kui juhtub olema nii umbes -16 kuni -20, tundub, et lausa soe on õues.
Loen õudusega blogidest, kuidas inimesed oma kodudes külmaperioodi üle elama peavad. Toad külmad, veetorustikud külmunud. Elektriarved laes, küttepuud otsakorral.
Alles niisugustes ekstreemolukordades oskad õieti asjade ja tegude väärtusi hinnata.
Meie kodu on meie endi kätega ehitatud. Oleme seal 15 aastat elanud. Mees ja äi arutasid põhjalikult mitu korda üle kuidas teha kanalisatsiooni, veetorustikku, maja soojustust. Tubades on ahiküte ja lisaks elektripliidile on olemas ka puupliit.
Kütame ahjusid ja maja on soe. Täiesti vabalt võib hommikuti öösärgis ringi käia. Magamistuba oli eile öösel isegi liiga soe.
Tõsi küll, ahje peab kütma tihedamini kui see eelnevatel talvedel vajalik on olnud. Kuid õnneks on küttepuude varud olemas.
Ka töö juures on ruumid soojad. Et tõepoolest käreda külmaga talv on, sellest saan aru ainult õues.
Aias on lund ohtrasti. Möödunud neljapäeval sumpasin mööda sügavat lund ja vaatasin aia üle.
Vana ploomipuu, "Emma Leppermanni" üks haru pole lume raskusele vastu pidanud. See puu oli üsna viletsake, mädanikust puretud, kuid kuna ikka rohelist võras veel piisavalt, ei raatsinud saega ta kallale minna. Mõnd üksikut ploomigi kandis veel möödunud suvel. Lumi tegi siis saemehe töö ära.
Viljapuud on üsna ohtra lumekuhila all, kuid jätsin nad tol päeval puhtaks raputamata, et kui kõvemad-kangemad miinuskraadid tulevad (tulidki!), kaitseb lumi neid.
Ja mis rõõm, noored viljapuud kõik kenasti kuuseokstega kinni kaetud! Jänkud olid proovinud ploomipuu oksi, kuid eriti maitsvateks need ei osutunud.
Enamik puid-põõsakesi on mu aias alles pisikesed ja nii ongi mu aed kummalisi lumekuhilaid täis.
Männid ja kadakad raputasin küll lumest tühjaks. Neile oleks see koorem liigne kanda olnud.
Niisugune hetkeolukord.
Veidi hiljem lisan ka möödunudneljapäevased pildid aiast.
1 kommentaar:
Jah, me ka ei kurda sugugi. Pigem imetleme seda, mis loodusel pakkuda on.
Puude raputamine on praegu selline kahtlasevõitu tegevus. Õrnalt ja veidi võib, aga oksad on külmast rabedad ja ei pruugi just raputamisele vastu pidada.
Meil pole nüüd enam isegi seda muret, kõik puud peale seda suurt tuisku ja sadu kaelani lumes.
Postita kommentaar