Opuntia.

Thela Opuntia laienes ka minu aeda.
Seal ta nüüd siis elab, maja lõunapoolses küljes, kõrgpeenras, kivihunniku otsas.












Pildid on tehtud 23.09.10. Sel päeval oli ta täitsa "kobe kaktus". Kuid tänaseks on juba üsna kortsus. Kas see tähendab, et külmad ilmad on lähedal?

Sügisesed õitsejad.

Sügise esimesel päeval püüdsin kõik oma aia õisejad pildile.
Kugi mu aed ei ole eriti liigi- ja sordirikas, tekkis siiski suhteliselt pikk piltide rida.
Mõned ongi sügislilled, mõned õitsevad suvi läbi sügiskülmadeni välja.
Mõned on kordusringil.

Sügise esimene päev roosiaias.

See suvi oli kummaline suvi mu aia jaoks. Selles mõttes, et jäi täiesti vaeslapse osasse. Perenaine-aednik vuhkis ringi mööda ilma ja käis tööl.
Aed pidi ise vaatama, kuidas hakkama saab.

Kuidagimoodi ikka sai. No natuke ma ikka rohisin ka. Ja siis kui kõik juba kõrbenud, püüdsin "veikse veega" aeda elustada.

Pargiroosid olid täiesti omapäi jäetud. Noored ja väetikesed, sellel ja möödunud kevadel mu aeda tulnud. Aga tublid olid, vedasid kenasti kahjustusteta sügisesse välja. Natuke ikka õitsesid ka.

Täna, sügise esimesel päeval käisin vaatasin oma roosid üle.
Pildile said ainult õiteomanikud.

Pargiroosidest ainsana "Ritausma"

Potiroos, kes küll kaotanud lehed, kuid säilitanud midagi niisugust, mida õiekobaraks võiks nimetada.





Rosa Rugosa on suur vana ja elukogenud põõsas. Üleni kauneid marju täis. Mõni veidi vettinud kinnine õiekegi veel.

Tegin suure pildi ta veel avanemata õiest, sest lõhnas nii hästi! Tunnete!

KAUNIST SÜGIST KÕIGILE!

Tundmatu lilleke minu mütsi pääl.

Kuum suvi kadus nigu ilus unenägu. Niuhti!, ja lännu ta olgi!
Sügistuuled. Sügisvihmad. Jahedad, pigem küll isegi külmapoolsed varahommikud.
Unine ja uimane, koperdan läbi pimedate hommikute autosse.

Brr, külm on!
Brr, ikka külm on! Teisel hommikul ka. Ja kolmandal. Ja neljandal...

Ikka mitu head aega kulub, enne kui taipan end soojemalt riidesse toppima hakata.


Soojade riiete juurde kuulub ka müts, jõuab juba külma saanuna ajusse teadmine.
Vardad näppude vahele klõbisema!
Paar päeva, ja tulemus siin.



Suvi ja lilled veel silme ees. Nii sai mütski lillekese.
Mis sorti just see lilleke sai, ei tea. Liikigi ei oska määrata. Aga peaasi, et lilleke. Ja lehekesed kah.



Mütsi mustriks on pärlkoes redel. Kuduja piiblist valisin välja.
Lillekese noppisin ka sealtsamast piiblist. Ning lehekesedki.
Piibel ütleb lillekese nimeks karikakar. No las ta siis olla pealgi karikakar.

Seeneaeg.

Sellest on juba päris mituteist head päeva möödas, kui värviküllase suvega hüvasti jäetud sai. Kuidagi märkamatult on seeneaeg kätte jõudnud.


Ühel päeval "tegin Muhedikku".
Käisin aias kase all ja ümber kase ka. Käisin aias noore kuuseheki all ja ümber noore kuuseheki ka.












Ja mis ma sealt siis otsisin või leidsin?
Õuekase all kasvasid kaseriisikad.
Kuusehekiümbrus pakkus lahkelt kuuseriisikaid.











Metsas käisin ka. Metsas kasvasid võiseened.


Täna hommikul "tegin taas Muhedikku". Käisin jälle oma aias seenel.
Metsas käisin ka. Võiseeni korjamas. Nüüd peaks olema talvevarud olemas.

Mitte ainult seeneaeg, vaid ka tumepunasekuueline metsviinapuuga kaetud lehtla ja palju kuldseid lehti kasepuul õhtupäikeses säramas kinnitavad, et tõepoolest suvi taandunud ja sügis saabunud.

Ilm oli täna siiski hästi soe. Vahelduv pilvisus, kuid päikest enam kui pilvi. Õhtul kell pool seitse näitas kraad 15 soojapügalat.






Aga meie Härra Kukk, va edev linnuke! Muudkui tiibadega vehkima: "Ära pildista, ära pildista, mu sabasuled pole veel efektselt ja esinduslikult puhvi löödud!"
Proua Kana on aga vana rahu ise. Mis sest, et veidi räsitud.
Linnu- ja loomariigis ongi kõik teistmoodi. Vastupidiselt inimeste maailmale.