Tänahommikused tuulehood kandsid esimesi vahtralehti puudelt alla.
Ilm oli üsna sompus ja pilvine, tuul niiväga tugev polnudki. Lihtsalt lehtedel oli aeg täis tiksunud.
Minu jaoks algas seega päris sügis.
Selleaastane suvi möödus kui tempokas hoogne unenägu.
Ikka tööle-koju ja vahelduseks mõni kaareke vasakule-paremale.
Aianduse koha pealt jooksis juhe kokku. Põhjalikult.
Ekskartulipõld, mis nüüd minu haljastajasilma ja -kätt ootas, tekitas mu aiakujunduskontepstsioonis tõelise segaduse.
Sellele lisaks veel magamistoa vahetumine.
Mulle meeldib hommikuti esimene ja õhtuti viimane pilk (enne ja pärast suhet Une-Matiga) heita aeda ja näha seal seda, mis silmale naudingut pakub.
Uuest magamistoa aknast jäi vaade kuidagi kesiseks.
Nii ma siis suvi läbi vaatasin kuidas raudrohi ja võilill lillepeenraid täiendavad, sügasin aeg-ajalt nõutuna kukalt, segasin kõverpeenras õiekesi imetledes Jänku-Jusside unerahu ja üldiselt jätsin aia rahule. Näppu mullaseks eriti ei teinud.
Kuna ka sel aastal astilbeõisi nende vale asukoha tõttu ei näinud, siis viimaks otsustasin vähemalt niigi palju aia heaks teha, et astilbed päästa.
Ainuke nende jaoks sobiv koht oli...hm, magamistoa akna all.
Järgnes veel mõni nädalake nõutut kuklasügamise aega ja nüüdseks on mõte taas lahti.
Mõned ideed said täna täide viidud, mõned jäid settima ja kevadet ootama.
Kõverpeenras jätkub piisavalt värve. Meil ei ole olnud ühtki sügisest öökülma.
Kuradipuu viljakobarad on kah päris huvitavad. Ilm on paraku niru neist pildi tegemiseks. Ehk mõni teine kord.
