Red Nelly

Pisike aga tragi. Näitas oma esimest õit üleeile (02.juuni). Minu aeda maabus eelmise aasta (2010) maikuus noore pisikese roosihakatisena, Luige laadalt.
Praegu on ta ca 20-30 cm kõrgune. Täiseas põõsa kasvukõrguseks on antud 80 cm.
Põõsas püstise kasvuga.
Lehed läiketa rohelised, väikesed.
Ühekordsed, 4-5cm läbimõõduga, purpur-lillad õied. Esimene minu pargiroosiaia õitsejatest.
Kasvukoha suhtes ei ole eriti nõudlik. Üksikult või grupis.
Külmakindel.
Haigustekindel.

Pojeng (Paeonia)

Antiik-Kreekast on meile pärandatud kaunis lugu sellest, kuidas pojeng maailma loodi.
Meditsiini- ja tervenemisjumal Asclepius oli miskipärast saanud armukadedaks oma lemmikõpilase Paeoni peale.
Juhtum oli võtnud lausa ohtliku pöörde, nii et peajumal Zeus pidi ise asjasse sekkuma. Et peita ehmunud Paeon Asclepiuse raevu eest, muutis Zeus ta kauniks lilleõieks, mida hakatigi pärast kutsuma Paeoniks.
Väga kaua hiljem nimetati see taim ka teaduslikult ja ametlikult Paeoniaks ja meie hakkasime teda kutsuma pojengiks.

Vanad jaapanlased on omistanud pojengile lausa lillede kuninga ülistava nimetuse ja tänapäeva Jaapanis kutsutakse pojenge veel ka lillede presidendiks ja peaministriks!


Pojengid on ühed mu lemmiklilledest. Lisaks kaunitele õitele on neil ka ju niiiiiiii hea lõhn!
Ta on erakordselt pikaealine püsilill. Ühe pojengipõõsa eluiga ulatub aastakümneteni. Pojengi istutades võid olla kindel, et selle õisi näevad ka järeltulijad.

Minu aias on selleaastase seisuga 8 nn lillede peaministrit.
Üldse aga on netist leitud andmete põhjal olemas ca 10000 pojengisorti. Nii et...arenguruumi mul on!


Mu aju ei suuda ikka veel täielikult taastada lillede nimesid, sortidest rääkimata.
Esimesena mu aias avab õied ahtalehine pojeng. (on ikka või, paluks abi?)













Seejärel siis see kõige tavalisem punane, nn koolilõpupäevade pojeng.



Neli pojengi on saadud siit-seaqlt "küla pealt". Ega ma nende õisi veel näinud polegi. Kõikide õiepungad on samas arengujärgus ja seega lähitulevikus mulle värvivaliku üllatused.

Siit aga tervitused Muhedikule. Lagodehhi pojengi seemik. Ülemöödunud suve aiablogijate kokkusaamise kaunis meenutus.











Miks pojengipõõsa pilt postitades end külili keeras?

Rabarberihooaeg

Tegelikult küll hakkab selle köögivilja hooaeg juba lõppema. Seega siis viimane aeg ta kiituseks üks postitus teha. Ikkagi esimene vitamiinide ja värskuse allikas, mida meie kliimavöötme aedadel pakkuda on.
Esimesed varrejupid niisama head lastel suhkruga maiustamiseks. Siis tuleb juba koogijagu ja kissellijagu ja mahlajagu ja sügavkülma panekuks. Ja moosi võib teha jne. Kui netis veidi tuhnida, leiab üsnagi rohkelt retsepte ja võimalusi rabarberist rõõmu tunda.
Meie peres on ta koogikattematerjal ja kisselliks hea. Mahla ei viitsi teha. Õuna- ning pirnimahlad on maitsvamad.
Veini tegin ühel aastal. Prooviks. Päris huvitava maitsega sai.
Talveks panen veidi sügavkülma ka.


Minu jaoks on ta isegi hästi dekoratiivne oma lopsakate lehtede ja suurte valgete õisikutega. Kena taim koduaia kujunduses. Sujuv köögiviljamaa üleminek iluaia osaks. Minu arust küll. Aga eks ta ole maitse asi.


Ilm on täna jahe ja tuuline. Sajab. +10 vaid õhutemperatuur. Päike piilub imelühikesteks viivudeks. Kuid siiski!

Esimene puhkusenädal on aiatööde osas rahuldavalt kulgenud. Olen lõpuks ometi enam-vähem mäel. St, et kartul on pandud ja köögiviljakülvid on tehtud ja lilledki osaliselt istutatud.

Loomulikult on aiahooldustöid terve rodu ees ootamas, kuid tasa ja targu. Küll laabub kord kõik. Parem hilja kui ei kunagi.


*************************************************************************************
Ma ise ei saa ka oma blogis kommentaare kirjutada.
Ja nii mõneski blogis veel see ei õnnestu.

Mis tehtud, mis teoksil

Kaunis aeg ei kestnud kaua.
Läks külmaks.
Ja siis see kuri viirus tegi tshiki-briki, nii et kolm päeva ainult lebasin armetult voodis. Peale seda veel kaua aega ei saanud välja.
Siis tuli töö ja väike tripijupike Helsingisse ja jälle paar päeva liikumisvõimetust ja jälle töö.... ja aed ei näinud mind ca pool kuud. Kevadisel kiirel ajal! Oh aegu, oh kombeid!

Vahepeal kuidagimoodi sain oma uuele haljastusalale puukesi (männid, kased, kirsipuud, murelid ja ploomipuud. verev õunapuu ka) istutatud ja sellega kõik lõppeski.

Külvid peenramaale praktiliselt tegemata. Kuid tore, et see vähenegi varakult tehtud sai!
Enamus nartsissisorte nii ära õitsenud, et mulle õisi ei näidatudki!
Aga kollased on küll mu lillepeenrad. Võilill on ka ilus lill. Kui mitte rahulolematust üles näidata ja suuta tsipa aega leplik olla.
Naadiroheluselgi pole viga.

Kuid lootust on, et võilill ja naat kaua ilutseda ei saa. Ning labidas ja reha puhata.
Esmaspäevast algab minul puhkus. Siis saavad aiatööriistad ometi tööle asuda.

Kevadaeg on ilus aeg

Kaunis kevadaeg on käes. Lill õitseb ja lind laulab. Aiahuviline on näppupidi mullas.
Lillepeenras ja kasvuhoones, köögiviljamaal ja murupindadel.
See on see kõikse ilusam aeg.
Kased hiirekõrvus ja linnukesed basseinis suplemas.



Kasvuhoone on täitunud. Tomatitaimed ja kurgiistikud. Mõned külvid kapsaid, lilli, redist. Till ja salat külvavad end ise. Nii nagu rebasesabagi.
Igaks juhuks katsin kogu kasvuhoone peenramajanduse ka kattelooriga. Sest...kevadel on mitu palet. Täna ongi jahedam kui eelnenud päevadel. Öökülm on aga peaaegu igal ööl veel maas olnud.

Avamaal on porgandipeenrad. Petersell ja mustjuur. Kõik kenasti katteloori all.
Esimesed külvid avamaale (natuke varast porgandit, punast peeti ja naerist varaseks tarbimiseks) said tehtud juba mõned päevad tagasi. Katteloor kaitseks peal.


Õitsevad priimulad, kitsekakar, karukell, nartsissid, kobarhüatsindid...kased, forsüütia...


Oh, kaunis hetk, sa kesta veel... :D

Uusmaasaaja

Oli kord aia ääres üks põllulapp. Kartulipõld.
Minu arust võinuks seal olla hoopis iluaed. Kuidagi ei meeldinud mulle, et seal asub kartulipõld. Iluaiaks sobiks see maalapp märksa paremini.
Küll mina mõtlesin, mis ja kuidas seal kõik olla võiks kui see põllulapp oleks minu kujundada. Iluaiaks. Aga noh, kartulipõld oli. Süüa ju tahab perekond saada eks ole!
Egas siis ainult ilust ei elata.












Aeg läks.
Ja ühel päeval ütles mees niisugused sõnad: "Kartulipõllu peame vist muruks tegema. Paneme kartulid suurele põllule."

Üllatus viis peast kõik mõtted, et mis teeks...kui see põllulapp minu kujundada oleks... :D


..........................................................................
Paremale jääb noor pargiala.
Vasakule puuviljaaed.
Tee ääres (tagapool) kasvavad noored kased ja lehtpõõsad.

Luuad õunapuudeks

Mitmesugustel põhjustel olid õunapuud mitu aastat peaaegu et omapäi oksi saanud kasvatada. Õunu ka. Vahelduva eduga.
Aga mina tahan igal aastal oma aiast õunu saada.
Varem sain. Kuid nüüd olid puukesed hooletusse jäetud. Luudade välimuse omandanud. :(

Leidsin, et viimane aeg saag ja käärid abiks võtta.
Et luuad jälle õunapuudeks saaksid.


Vasakpoolsel pildil stiilinäide luudõunapuust. Ja parempoolsel pildil on ta peale "juuksuritöökoda". Juba õunapuule omase võraga.



Siin veel üks puuke peale "juuksurit".






Õunapuude lõikamisega sain varasematel aastatel nad igal aastal saaki kandma.
Aastal, mil õiepungi oli ohtralt ja seega ka suure saagi lootus, pügasin neid tugevalt. Ja järgmisel aastal tagasihoidlikult.

Kui palju just ühel või teisel aastal, ei oskagi nüüd tagantjärgi öelda. Toimetasin oma sisetunde järgi.

Ka sel aastal usaldasin sisetunnet.
Äralõigatud okste osakaal on tunduvalt suurem allesjäänutest.

Päike pääseb puuvõra sisse ja õunad peaksid suured ning punapõsksed kasvama. Teoreetiliselt.
Praktiliselt on ka nii olnud.