Koduõue vajalikud käigud oleme suutnud samuti kenasti lahti hoida.
Kuid meil on ka see eelis, et meid on peres palju: 5 täiskasvanut.
Seetõttu naudin ma endiselt täiega lumerohket talve.
Eile oli meil selle talve esimene sula.
Mets on veel kirju, kuid õuepuud on tumedad. Vaid üksikud suured valged lumetordid veel okste kanda.
Jõudes õue, põrkub minusugune pisike inimene kõigepealt lumemüüriga. Siin all on peidus madaluke kiviaed.
Õue, minu silmade kõrguselt nähtuna.
Terrass on muutunud Lumeparadiisiks.
Esimesed Lumeparadiisi lume vähenemise märgid.
Kuid ühele tõelisele Lumeparadiisile ei tee väike sula veel midagi.
Aias on kaetud pidulaud jänkudele.
Proovisin küll lund madalamaks tallata, kuid ei miskit! Õunapuude all lumi kandis ja mu volüümikas füüsis oli liig kerge!
Muuseas, ladvaõunad ongi maitsvamad ja ilusama väljanägemisega kah!
2 kommentaari:
Kas meil on lumi kohevam või mina raskem...pidin eile ühe vajaliku foto tegemiseks lumme ronima ja vajusin vaat et vööni sisse, välja saamiseks pidin end otseses mõttes välja veeretama.
Ma just mõtlesin, et mis imega Sa teda tallata üritasid. Ma astusin kogemata teerajalt kõrvale ja olin vööni lumes, ise enam välja ei saanudki:D Ja mees liikleb mööda õue ainult suuskadega, sest meil pole ju vaja rohkem seda hädavajalikkud teed visata kui kuurini. Algul oli neid radu veidi rohkem, aga sellel polnud mingit mõtet. Ja suurema tee eest hoolitseb vald. Ja seda suurepäraselt. Traktorite ja koppadega.
Postita kommentaar