laupäev, 27. veebruar 2010

Veebruar hakkab lõppema.

Ka meie 600 meetri pikkune teelõik suurelt maanteelt koduni on muutunud kitsukeseks kanaliks lumes. Kuid see tee on olnud alati kenasti lahti aetud. Lähen ju tööpäeviti varakult sõitu ja alati on ees oodanud hooldatud tee. Isegi kõige suuremate tuiskude aegu. Mida aga alati suure maantee kohta öelda ei saa. Kuid sel juhul on suurel maanteel ees olnud eelnevalt sõitnud auto(de) jäljed. Nii, et mina ei või nuriseda kodust väljapääsu pärast.

Koduõue vajalikud käigud oleme suutnud samuti kenasti lahti hoida.
Kuid meil on ka see eelis, et meid on peres palju: 5 täiskasvanut.

Seetõttu naudin ma endiselt täiega lumerohket talve.


Eile oli meil selle talve esimene sula.
Mets on veel kirju, kuid õuepuud on tumedad. Vaid üksikud suured valged lumetordid veel okste kanda.



Jõudes õue, põrkub minusugune pisike inimene kõigepealt lumemüüriga. Siin all on peidus madaluke kiviaed.


Õue, minu silmade kõrguselt nähtuna.





Terrass on muutunud Lumeparadiisiks.


Esimesed Lumeparadiisi lume vähenemise märgid.

Kuid ühele tõelisele Lumeparadiisile ei tee väike sula veel midagi.


Aias on kaetud pidulaud jänkudele.


Proovisin küll lund madalamaks tallata, kuid ei miskit! Õunapuude all lumi kandis ja mu volüümikas füüsis oli liig kerge!

Muuseas, ladvaõunad ongi maitsvamad ja ilusama väljanägemisega kah!

2 kommentaari:

thela ütles ...

Kas meil on lumi kohevam või mina raskem...pidin eile ühe vajaliku foto tegemiseks lumme ronima ja vajusin vaat et vööni sisse, välja saamiseks pidin end otseses mõttes välja veeretama.

MUHEDIK ütles ...

Ma just mõtlesin, et mis imega Sa teda tallata üritasid. Ma astusin kogemata teerajalt kõrvale ja olin vööni lumes, ise enam välja ei saanudki:D Ja mees liikleb mööda õue ainult suuskadega, sest meil pole ju vaja rohkem seda hädavajalikkud teed visata kui kuurini. Algul oli neid radu veidi rohkem, aga sellel polnud mingit mõtet. Ja suurema tee eest hoolitseb vald. Ja seda suurepäraselt. Traktorite ja koppadega.