Augustis on nüüd olnud paar tõsiselt head vihmapäeva.
Kõige rohkem kannatasid minu lillepeenras põua all astilbed.
Mul on neid nelja sorti. Sordinimedest me ei räägi. Kahjuks. Räägime värvidest ja kõrgustest.
Madalamaid on kolm värvi: punane, roosa ja valge. Nad on mul päris mitu aastat juba aias olnud ja alati rikkalikult õitsenud.
Sellel suvel siis seesugune värvivalik:
Pigem pujud kui astilbed. Pisikesed õied kuivasid enne kui üldse värvi jõudsid näidata.
Punaseõieline lausa pruunistus.
Siin siis sellesuvine stiilinäide astilbepõõsast. See peaks olema roosaõieline.
Lõikasin täna ära nende õisikud (no pigem hilja kui mitte kunagi! tunduvalt varem oleks pidanud seda tegelikult tegema.)
Ja olin veega lahke.
Need mõned allesjäänud üksikud rohelised lehed punasel astilbepuhmal on nüüd rõõmsalt püsti. Kuid kohutavalt kuivanud on küll terve puhmas. Kas enam taastubki?
Nii nad õnnetukesed mul on siis seal kõverpeenras reas, vasakult alates: punane, roosa ja valge. Kõige vähem taluski põuda punane.
See üksik astilbe seal teistest kaugemal on kõrge ja punane. Aga kõrgust ta sel aastal ei kasvatanud. Värvilisi õisikuid samuti mitte.
Ehk ikka kosuvad. Ja näitavad tuleval suvel õigetes värvides õisi.
Teistest lilledest, mis põuda vähem taluvad:
Rebasesabad näevad küll üsna head välja, kuid kõrgust napib, võrreldes möödunud aastatega.
Kosmosed on üsna kehvakesed ja õitsevad vähem kui tavaliselt.
Daaliate õiedki on väiksemad ja pigem kuivavad kui lõpuni õitsevad.
Murtudsüdamete põõsad on ka pigem kollakad kui rohelised.
Ning lihavate vartega kõrged balsamiinid on nagu õnnetusehunnikud. Ei mingit kõrgustesse püüdlevat õitemerega uhkeldamist. Hoiavad õige madalat profiili ja õiedki hädised ning pisikesed.
Kiviktaimla oli ühtlaselt pruun.
Peale pühapäevast sadu on ikkagi juba roheline domineerivaks värviks muutunud. Ja täna vaatasin, et kelluke on juba julgelt siniseks põõsakeseks moondunud. Õisi kuipalju! Kuid kauaks?
Aga üks hea uudis ka: umbrohi oli ka kuivanud. Hädine ja vilets, täitsa ilma elujõuta! Vot nii!
6 kommentaari:
Astilbedest on tõeliselt kahju, aga neid võib istutada päikese kätte vaid siis kui nad piisavalt vett saavad. Mul läks eelmiste põua-aastatega välja pea 50 sorti. Et mul astilbedele sobivat kasvukohta pole pakkuda, ei too ma enam neid enda aeda. Sama lugu on helmikpööristega. Nad pole küll nii suure veevajadusega, aga kõrvetavat päikest enamus neist ka pikalt ei talu, lihtsalt kõrbevad ära. Et edaspidist südamevalu vältida, istuta päikese kätte teistsugused taimed.
Appikene, ma ei teadnudki, et nii palju astilbesorte olemas on! Ja kõik nad kaotada!!!!???
Jah, niisugune see aedniku elu on: ikka läbi iseenda kogemuste ja kaotuste tuleb tarkus.
Ma ikka varasematel suvedel kastsin lillepeenart hoolikalt ja seepärast nad mul ilusti õitsesidki.
Kuid see suvi on paraku niisugune, kus lillepeenar peab enamasti ilma minuta hakkama saada.
Algab homsestki jälle periood, kus ma vähemalt 15 päeva ei saa aia jaoks aega. Hea, kui selle aja jooksul mõne korra sealt läbi jalutadagi saan.
Loodan vaid, et august on vihmasem.
Aga kaks helmikpöörisepõõsast on ilusad. Asuvad nad samas kandis, kus astilbedki.
Minu murtud südame põõsas oli nii kokku kuivanud, et oleksin talle äärepealt ühe pojengi otse kaissu istutanud.
Proovi need astilbed kusagile mejale istutada kus niiskem. On Sul aias sellist kohta?
murtudsüda pojengiga semmimas! ;))
kuna mu aias on kõik kohad ühtmoodi kuivad põuasel ajal, siis mul ei jäägi muud üle kui astilbedest loobuda või püüda ikka neid hoolikamalt kasta.
ise valiksin siiski viimase variandi. millegi vähemtähtsa arvelt ju ikka leiab selle aja.
aga nüüd on vähemalt katse-eksituse meetodil põuakartlikud taimed teada.
Kui pole niiskemat, siis otsi varjulisem koht. See aitab ka palju
Hee, mul on astilbed varjulises kohas, aga ikka on nad rääbakad ja kuivanud. Ega ma neist sellepärast siis kohe loobu, aga tuleb välja, et nad tahavad jah väga palju juua ka lisaks varjulisele kohale!
Postita kommentaar