Kuidas mu roosid talvitusid.

Kaks minipotiroosi, mis ma suvel peenrasse istutasin ja peenraroosid "Aspirin" ning "Scarlet Hit" olid päris normaalselt talve üle elanud. Ma ei jõudnud neid sügisel katta, ainult muldasin. Tali ja lumi olid minust tempokama liikumisega. Nad on alles noored ja väikesed, kuid kosuvad suhteliselt jõudsasti.

Saksamaalt tellitud neljast Kordese roosidest ei katnud samuti ühtki. Ei mullanud ka.
Kevadeks olid kõik parematele jahimaadele siirdunud. Ma ei olnud kärmas neid maast üles tirima ning laiskus (või taibukus!) oli seda väärt: Lichtköningen Lucia, Caramella ja Felicitas äratasid üles oma uinunud pungad ja tasapisi taastuvad. Westerland aga on paraku mu aia jaoks kadunud.

Pargirooside F.J. Grootendorsti, Hansa ning Ritausma talvitumise võib hinnata hindega "väga viis".



Juba varem mu aias olnud lumivalgete õitega põõsasroos, mille sordinime ei tea ja isegi ei mäleta, kellelt ta sain, on ca meetri kõrguselt ülespoole kuivanud. Allapoole jääv osa põõsast on viks ja viisakas, haljendab ja tekitab õiepungaalgeid.

Teised mulle tundmatud 4 põõsasroosi ja kibuvits on talve kenasti üle elanud, ning samuti ka pargirooside esiema Rosa Rugosa.

Pildil on sel aastal Luige ladalt ostetud Zaiga, mis oma esimest õit näitab.







Tänaseks on ka sel aastal mu aeda tulnud Hansalandil õienupuke küljes.

Murutrimmer.

Saagem tuttavaks: minu isiklik murutrimmer!






Kuna allpool kirjeldet olukord mu aias siiski ei meeldi mulle mitte üks raas, otsustasin aeda veidi stiilipuhtamaks korrigeerida.
Tavalist trimmerit mu hellitatud nõrgad käsivarred hoida ei jõua. Ja siis veel see müra, mida ta tekitab!
Nagunii olen tööl, päevad täis lärmi.

Muutusin seega vanamoodsaks ja ostsin vikati. Valida oli kolme pikkusega terasid. Minu valik langes kõige lühemale, et ehk sellega kõige mugavam taimede vahel manööverdada.
Täna siis sain veidi proovida. Kaunis kehvake toode siiski. Naati ja nõgest ja võililli võtab kut sulavõid, kuid kõrrelised jätab turritama.
Ehk oli viga siiski minus? Viis hiigelpikka tööpäeva mõjusid nii, et tänase pealelõuna veetsin migreeniga elutoa diivanil. Päike paistis ja muudkui meelitas õue, kuid mina ei võinud valu käes peadki liigutada.
Õnneks juba toibun, suudan blogida ja loodan nii väga, et homme on parem päev!

Rebased.

Okaspuud aias mulle meeldivd. Talvel on nad oma haljusega rohelise suve meenutajad ja suveperioodil mõnusad rahulikud vastukaaluks tantsiklevate lehtedega puudele.

Selleaastane talv tegi minu aia okkalistest "punarebasteks"


sabiina kadaka


roomava kadaka ( kui veidi oma märkmetes tuhnin, leian ehk sordinimegi üles)

see on täiesti tavaline kadakas, metsast toodud. tegelikult oli ta pruun juba ka möödunud aastal. ta on kohe lehtla külje all. võib-olla ei meeldi talle metsviinapuu lähinaabrus?

täiesti tavalisel (nõukaaegne) mägimännilgi oli "rebase" märke küljes.







"Skyrocket" aga on täiesti otsas vist omadega. Mõni üksik roheline oks vaid on.

On vist paar valikut; kas asendada ta uuega või jätta tüvi alles ja lisada kunstoksad, nii nagu tänapäeval trendikas. :)))







Sooviksin siiski üht uut "pärispuud".
Midagi madalamakasvulist okkalist. Oskab ehk keegi soovitada?

Kui Dali oleks maalinud kubismi,

siis oleks ta maalinud minu aeda. Niisugusena nagu ta praegu välja näeb. Veidi orfismile kalduvat. Esmapilgul vaadates.
Aga kui aias ringkäiku tehes hoolikalt analüüsida ja vaadelda, siis võib leida sealt absoluutselt kõikidele kunstistiilidele vastavaid omadusi.

On värve ja vorme. On erinevaid kõrgusi. On lopsakust ja minimalismi. On kõike, mida soovite. Geomeetriat ja voolavaid vorme...


Võtame näiteks muru.
On äsjapügatud mõnusat jalge all pehmet madalakarvalist muruvaipa. Laiguti. Päris suurte laikudena.
Ja siis mõned laigud pikemanarmalist eri rohelistes toonides rüiuvaipa.
On rüiuvaipa, kus on narmad erineva pikkusega. Kõige üle vaatavad seljuures kollasepäised narmatupsud. Taimeteadlased nimetavad neid taraxacum officinalisteks.
Ja on veel murupindu, väga palju ja väga erinevate geomeetriliste kujunditega, kus vaibanarmaste pikkus ulatub kõvasti üle pahkluu, põlvini välja lausa.
Seal domineerib küll roheline värv, kusjuures kollane pakub tugevat konkurentsi. Hoolikal vaatlemisel võib näha ka punast ja valget ja muidki värve. Nende viimaste värvilaikude tekitajaid nimetavad aednikud kultuurtaimedeks ehk aialilledeks.

Järgides mingeid väheaimatavaid ainult mulle teadaolevaid piirjooni saan aimu kujundist, mida aiaomanik nimetab kõverpeenraks.
Seal on üks kaunis suur poolkaarekujuline laik, kus on alustanud kasvamist mitmelehefaasis olev tihendatud istutus(külvamis)vahedega vahtrik. Mõne aasta pärast pakuks ta mõnusat varju kõrvetava päikese eest kui vaid sinna puude vahele mahuks....





Claude Monet satuks minu aias segadusse. Võtaks oma pintslid ja molberti ja värvid kaenlasse ning seaks sammud näiteks Muhediku aeda.


ps. loodan mõne aja pärast lisada illustreerivat materjali.


NB! Kaugemal näen valges õievahus viirpuuhekki. Täiesti selgelt muust maailmast eralduv.
Realism. Ilus.

Vaade lehtlale.

13.05.10

Minu aia lehtpuud-põõsad.

esimene õitseja: forsüütia


väike mandlipuu

Kõverpeenra arengulugu.

Neljapäevases hommikuvalguses:

laiemas otsas domineerivad lillad värvid ja priimulad

kitsamas otsas kollased nartsissid ja sinised kobarhüatsindid.



Balsamiin on tõsine tegija: viis taime külvasid peenra tihedalt täis. Nüüd kaevan noori taimi justkui haljasväetist lilledele peenrasse.