Veebruar hakkab lõppema.

Ka meie 600 meetri pikkune teelõik suurelt maanteelt koduni on muutunud kitsukeseks kanaliks lumes. Kuid see tee on olnud alati kenasti lahti aetud. Lähen ju tööpäeviti varakult sõitu ja alati on ees oodanud hooldatud tee. Isegi kõige suuremate tuiskude aegu. Mida aga alati suure maantee kohta öelda ei saa. Kuid sel juhul on suurel maanteel ees olnud eelnevalt sõitnud auto(de) jäljed. Nii, et mina ei või nuriseda kodust väljapääsu pärast.

Koduõue vajalikud käigud oleme suutnud samuti kenasti lahti hoida.
Kuid meil on ka see eelis, et meid on peres palju: 5 täiskasvanut.

Seetõttu naudin ma endiselt täiega lumerohket talve.


Eile oli meil selle talve esimene sula.
Mets on veel kirju, kuid õuepuud on tumedad. Vaid üksikud suured valged lumetordid veel okste kanda.



Jõudes õue, põrkub minusugune pisike inimene kõigepealt lumemüüriga. Siin all on peidus madaluke kiviaed.


Õue, minu silmade kõrguselt nähtuna.





Terrass on muutunud Lumeparadiisiks.


Esimesed Lumeparadiisi lume vähenemise märgid.

Kuid ühele tõelisele Lumeparadiisile ei tee väike sula veel midagi.


Aias on kaetud pidulaud jänkudele.


Proovisin küll lund madalamaks tallata, kuid ei miskit! Õunapuude all lumi kandis ja mu volüümikas füüsis oli liig kerge!

Muuseas, ladvaõunad ongi maitsvamad ja ilusama väljanägemisega kah!

Kahekümne kuues küünlakuu päev. Aasta 2010.

"Pääsukesed" ja lumi. Päike ja lumi. Ehk ilmaolud veebruarikuus.

19. veebruar.
"Pääsuke" olla meie kuurikatusele "lennanud".
Ruttu fotokas kaasa ja pildistama!
Seal ta oligi! Ardi nimeks. Ajas lumevaale katuselt alla.




Eilne (22.02) ilm oli kaunis päikesepaisteline.
Lund on kõik kohad täis. Katuselt allaroogitu ja teedelt roogitu hunnikutes, vaaludes, taevast sadanud hangedes...
Mõned maja aknad on poolenisti peidus.

Õunapuud on pisikesteks jäänud ja neid eelmistel piltidel jaanuarikuus olevaid valgeid kuhilaid pole enam ühtki alles.

Üleüldse on puid millegipärst suht väheks jäänud ja need, mis veel alles, on natuke väikesevõitu.




Pargis veel on ikka mõni puuke täitsa nähtaval.






Päike on soe. Paneb jääpurikad kasvama ja teeb purikate ninad nohuseks.



Täna jälle sadu ja lumi-lumi-lumi.
Kasvuhoone koos aiatööriistade kuuriga ning mägimändidega on kuidagi väga-väga väikeseks jäänud.
Mängisin minagi "pääsukest". "Lendasin" katusele ja ajasin lume alla. Ega see kerge töö ei olnud. Ja mägimännid jäid veelgi väiksemaks.





Puukuurilaes puhkavad liblikad.

Lumeuputus. 21.jaanuar 2010.

Minu kodu on minu kindlus.

Peaks mainima, et kaunis külm on selleaastane talv.
Täna hommikul -24, eile -29, pühapäeval oli ka -29. Enamasti ongi õhutemperatuur õues alla -20 kraadi.
Mõnel hommikul kui juhtub olema nii umbes -16 kuni -20, tundub, et lausa soe on õues.

Loen õudusega blogidest, kuidas inimesed oma kodudes külmaperioodi üle elama peavad. Toad külmad, veetorustikud külmunud. Elektriarved laes, küttepuud otsakorral.

Alles niisugustes ekstreemolukordades oskad õieti asjade ja tegude väärtusi hinnata.
Meie kodu on meie endi kätega ehitatud. Oleme seal 15 aastat elanud. Mees ja äi arutasid põhjalikult mitu korda üle kuidas teha kanalisatsiooni, veetorustikku, maja soojustust. Tubades on ahiküte ja lisaks elektripliidile on olemas ka puupliit.
Kütame ahjusid ja maja on soe. Täiesti vabalt võib hommikuti öösärgis ringi käia. Magamistuba oli eile öösel isegi liiga soe.
Tõsi küll, ahje peab kütma tihedamini kui see eelnevatel talvedel vajalik on olnud. Kuid õnneks on küttepuude varud olemas.

Ka töö juures on ruumid soojad. Et tõepoolest käreda külmaga talv on, sellest saan aru ainult õues.


Aias on lund ohtrasti. Möödunud neljapäeval sumpasin mööda sügavat lund ja vaatasin aia üle.
Vana ploomipuu, "Emma Leppermanni" üks haru pole lume raskusele vastu pidanud. See puu oli üsna viletsake, mädanikust puretud, kuid kuna ikka rohelist võras veel piisavalt, ei raatsinud saega ta kallale minna. Mõnd üksikut ploomigi kandis veel möödunud suvel. Lumi tegi siis saemehe töö ära.

Viljapuud on üsna ohtra lumekuhila all, kuid jätsin nad tol päeval puhtaks raputamata, et kui kõvemad-kangemad miinuskraadid tulevad (tulidki!), kaitseb lumi neid.

Ja mis rõõm, noored viljapuud kõik kenasti kuuseokstega kinni kaetud! Jänkud olid proovinud ploomipuu oksi, kuid eriti maitsvateks need ei osutunud.

Enamik puid-põõsakesi on mu aias alles pisikesed ja nii ongi mu aed kummalisi lumekuhilaid täis.

Männid ja kadakad raputasin küll lumest tühjaks. Neile oleks see koorem liigne kanda olnud.


Niisugune hetkeolukord.

Veidi hiljem lisan ka möödunudneljapäevased pildid aiast.

11.jaanuar 2010. Hommikuvalgus.

Jube külm oli. Üle -20 kraadi.