FORSÜÜTIA (Forsythia)

on üks eriti päikseline põõsas, mis rõõmustab kõiki oma täies kuldses ilus, kosutades peale pikka ja tüütut talve oma päikselisusega.

Kunagi ammu, arvan, et rohkem kui 20 aastat tagasi kinkis sõbranna meile pulma-aastapäevaks noore värd-forsüütia istiku.
Istutasin ta maja lähedale, lõunapoolsesse külge.
Ega ta eriti nende aastate jooksul uusi oksi ja võsusid ei kasvatanud, kuid need, mis olid, õitsesid alati rikkalikult. Jäi suhteliselt väikeseks ja madalaks põõsaks.

Kui kolisime, oli teda lihtne kaasa võtta.
Uue asukoha sai ta maja idapoolsesse külge, suure vahtra alla. Õitseb siis kui vaher alles raagus , nii et õitsemisaegne kasvukoht on päikseline ja soe.
Lõunapäike os seltsiks talle tegelikult aastaringselt.
Taustaks tavalised elupuud.
Jääb just parkimisplatsi otsa, nii et kui autoga õue sõidan, särab ta rõõmsalt vastu, justkui tervitus kojusaabumisel!

Püganud teda pole, kuid arvan, ehk sel kevadel proovin veidi vanu oksi kärpida.

Kõrgust on tal ca 1,5 m, laiust veidi alla meetri. Niisugune väikseke teine!



Forsüütiad kasvavad looduslikult Aasias (Hiinas), üks liik pärineb ka Euroopast (Balkanilt). Forsüütiad kasvavad kuni 3-meetri kõrguseks ja sama laiaks.

Forsüütiat kasvab Eestis mitut liiki, kõige tuntumad on looklev forsüütia (Forsythia suspensa) ja värd-forsüütia (Forsythia x intermedia). Tänapäeval on müügil palju värd-forsüütia sorte, üks paremaid on 'Spectabilis', kõrgus kuni 2 meetrit. On ka miniaia jaoks väiksekasvulisi sorte nagu 'Minigold' (0,5–1m).
Veel levinud sorte – laiuva võraga säravkollane 'Lunwood' (1-1,5m), 'Freja' (1-1,5 m), 'Maluch' (~1m), oranziõieline 'Beatrix Farrand' (1-1,5 m) jt.
Lookleval forsüütial ütleb nimi juba ära, et oksad on looklevad. Põõsa võra on laiuv, oksad pikalt kaardus ja seetõttu talvitub ta paremini, jääb suures osas lume alla, kui samas püstine värd-forsüütia võib saada tugevaid külmakahjustusi.

Forsüütial on kuldkollased kuni oranžid kellukesekujulised õied, mis asuvad pikki võrset 1-3 kaupa. Õitseb põõsas aprilli lõpus mai alul enne lehtimist, et õite ilu täies hiilguses välja paistaks.

Mulla suhtes pole forsüütia nõudlik, kasvukoht peab olema aga päikseline, nagu enamusel rikkalikult õitsvatest põõsastest. Poolvarjulises kasvukohas on õisi poole vähem.

Noori taimi võib julgelt peale õitsemist kärpida, see sunnib neid uusi võrseid kasvatama. Ka vanad oksad lõigatakse igal aastal peale õitsemist maapinnalt välja ning kärbitakse külgmisi, laiutama kippuvaid võrseid. Suve jooksul kasvavad tugevad noored võrsed, mis sügiseks puituvad ja järgmisel paaril aastal rikkalikult õitsevad.

Forsüütiatest võib teha nii vabakujulise kui ka pöetud heki, viimane ei õitse siiski nii rikkalikult.

Inglased lisavad forsüütia juurde valgeid või kuumades toonides fosteri ja darvinhübriidtulpe, samuti kollase lehestiku või õitega taimi.
Forsüütiate erekollased kuni oranžikad õied vastanduvad efektselt siniste lõosilmadega (Myosotis).

Forsüütia partnerid peavad võistlema tema õite erksuse ja põõsavormiga, head kaaslased on punaseõieline verev sõstar (Ribes sanguineum), valgete ja kahvatukollaste õitega nartsissid, sinised hüatsindid ja kollasekirju lehestikuga taimed.
Meie heitliku kevade juures on ustavad kavalerid ka punaste okstega kontpuud, valgevahune tuhkur-enela sort 'Grefsheim', kuumades toonides õitega ebaküdooniad, mitmesugused varakevadel õitsevad ilukirsid ja tüvipajud.
Forsüütia taustaks eelista tumedaokkalisi igihaljaid okaspuid, nagu serbia kuusk, jugapuu ning mägimänd.

Looklevat forsüütiat võib kasutada nõlvade katteks.
Kõrgel terrassi serval kasvades võivad tema looklevad oksad kasvada 3-4 meetri pikkuseks ja alla rippudes katta müüri.

Peale õitsemist on forsüütiad vormitud ja igavad, neid võiks suveks rüütada mõne ronitaime või suveliaaniga. Suurekasvulised, grupina istutatud forsüütiasordid on eriti uhked mõne varaõitsva elulõnga (alpi elulõngad) toestusena.

Sügisvärvus on forsüütial helekollane, aga vahel üllatab põõsas teid mõne tumelillade lehtedega oksaga.

Forsüütiat on hea ajatada, näiteks naistepäevaks, toote 8 päeva varem oksad vaasi ja 8-nda hommikul on nad juba õies.

Porrulauk. [Allium porrum L.] Meie pere selle kevade hitt.

Külvasin seemned möödunud kevade maikuus kasvukohale, avamaale.
Ei mingit muud harimist peale rohimise. Niisugune mugav inimene, nagu ma olen!

Sügisel istutasin suuremad taimed kasvuhoonesse, kus nad tänu soojale talvele kevadeks, aprilli alguseks juba kaunis suureks olid sirgunud.

Nii olemegi aprillikuust alates porrut puginud, küll lisanditena teistele toitudele, kuid ka lihtsalt porrusalatit hapukoorega. Meie peres läheb toiduks kogu ebavars ja lehed.

Need taimed, mis avamaal talvitusid (kuuseokste all, talv soe ja lumeta), istutasin paar päeva tagasi, see on siis järelikult aprilli lõpp, avamaale peenrasse. Muist said ämm ja naabriperegi, sest kaugel see juuni enam on ja puitunud porru pole miski maitsev porru!


Porrust pikemalt.


Kui sibula trumpideks on kibe mekk ja pisaravoo vallandamine ning küüslauk lööb vänge lõhnaga, siis Ees-Aasiast pärinev ning juba vanadele kultuurrahvastele hästi tuntud, väärtuslik, hästi maitsev, delikatess- ja dieetköögivili porrulauk, on tagasihoidlikkus ise.
Kindlasti pole porru nii legendaarne ja kuulus kui tema tuntud suguvennad sibul ja küüslauk, kuid pärimusi ja uskumusi on ohtralt sellegi taime kohta.

Algul pruukis inimene arvatavasti metsikuid porrulauke, kuni lõpuks hakkas neid teadlikult kasvatama ja aretama.
Porrude kasvatamise tava on ligi 4000 aastat vana.
Algsest päritolukohast levis porru sõdalaste, kaupmeeste ja rändurite vahendusel ka mujale.

Kõrgelt hindasid porrut juba muistsed kreeklased, egiptlased ja roomlased.
Nii oli porrulauk ammustel aegadel vajalik suurte rahvahulkade toitlustamisel, et takistada kõikvõimalike taudide levikut.
Tõsi, porrude tõvevastased omadused jäid küüslaugule ja sibulale alla. Arstimina porrut siiski kasutati, sest juba Hippokrates mainis porrulaukude ravitoimet nii haigustekitajate ohjamises kui ka ninaverejooksude vältimises.
Vaid väheseid köögivilju on mainitud piiblis. Porrulauk on selle au pälvinud.
Ka ajaloos tuntud isikud on porru populaarsusele kaasa aidanud.
Näiteks keiser Nero olevat olnud tõeline porrufaag, kes seda köögivilja pruukis lausa igapäevaselt hääle tugevdamise eesmärgil.
Suisa ajalooline tähendus on porrudel aga Walesis.
Seitsmendal sajandil juurdus kohalikel sõduritel tava kanda kiivritel eristustunnusena värskeid porrulauke.

Porrulauk on vaese rahva spargel
Mullas hoiab porrut võimas juurtepahmakas, mis lähtub suhteliselt saledast valkjast sibulast. Porrulaugu eripäraks on see, et mulda uusi tütarsibulaid tavaliselt ei moodustu.
Taim ise kasvab kuni meetri kõrguseks, kusjuures elutsüklilt on porru kaheaastane ehk ületalvik.
Porru õieilu saab näha alles teisel kasvuaastal. Taime lehed koos lehetuppedega ja sibula ülemine osa moodustavad valkja ebavarre, mida söögikraamina porru puhul kõige rohkem hinnataksegi.
Et valkjas varreosa pikeneks, kuhjatakse kasvuajal selle ümber mulda. Selget üleminekut, kus vars lõpeb ja sibul algab, on raske tuvastada.
Ebavarre pikkus ja laius on aluseks ka porrude jaotamisel eri kvaliteediklassidesse.
Ostmisel tasub igal juhul eelistada neid taimi, mille valkjas alumine varreosa on suhteliselt pikk ja üle sentimeetri jäme. Samas ei maksa ka suurusmaaniasse langeda, sest väga pikad ja jämedad porrud on ka puitunud.


Kõikide laukude nii-öelda firmamärgiks on orgaaniliste väävliühendite olemasolu. Need ühendid lenduvad suhteliselt kiiresti ja annavadki laukudele iseloomuliku lõhna.
Seevastu kibe maitse on tingitud glükosiididest.
Võrreldes sibula ja küüslauguga on porrus neid ühendeid küll oluliselt vähem. Sellest ka mahedam maitse ja tagasihoidlikum lõhn.
See väide kehtib vaid valge alaosa kohta, tumerohelised lehed hiilgavad nii tugeva lõhna kui tuntava maitsega.

Mineraalühenditest tuleb esile tõsta porrude suhteliselt suurt kaaliumisisaldust ja üliväikest naatriumihulka.
Loomulikult säilib selline tervislik vahekord vaid siis, kui porrude valmistamisel ja söömisel keedusoola lisamisega ei liialdata.
Lisaks eeltoodule on porrudes veel piisavalt magneesiumi.
Mikrotoitainete maailma põigates peab mainima, et porrus on arvatust vähem vitamiini C.
Ja seegi on koondunud peamiselt rohelistesse lehtedesse, mida paljud tugeva maitse pärast eriti ei söögi. Samas säilitamisel vitamiin C sisaldus porrudes eriti ei vähene.
Teistest vitamiinidest peaks rõhutama B-rühma vitamiinide hulka kuuluva foolhappe soolade (folaatide) leidumist.
Kuid üldiselt porrulauk mingi eriline vitamiiniallikas ei ole.
Küll aga leidub porrudes mitmeid inimesele vajalikke mikroelemente, näiteks rauda, vaske, räni, molübdeeni.
Dieetiline väärtus seisneb eelkõige rikkalikus eeterlike õlide sisalduses.
Analoogselt söögisibula ja küüslauguga mõjub porrulaugu söömine vereringet parandavalt ja seedimist soodustavalt. Tänu eeterlike õlide sisaldusele on tal ka teatud antibiootiline toime. Soodustab maksa, sapipõie ja neerude talitlust.
Väidetavalt aitab porrulaugu toiduks tarvitamine vältida ning teatud määral isegi ravida reumat, podagrat ja rasvtõbe.


Kuidas talletada ja mida porruga teha?
Nüüdisajal on meil värsked porrud kaupluselettidel olemas aasta ringi.
Suuremaid porrukoguseid saab värskena sügavkülmutada.
Maailmas säilitatakse porrusid veel konserveeritult, marineeritult ja kuivatatult, mõnel pool on levinud ka lehtede soolamine.
Toorest porrust saab valmistada ka roakaunistusi: kettaid, ringe, poolkaari, ribasid ja minikuubikuid.
Mis söömisse puutub, siis porrusid tarbitakse nii toorelt kui ka kuumtöödeldult. Ainult kuumutamisega ei maksaks liiale minna, sest siis kaob taime krõmpsuv olek ja eripärane maitse.
Neid toite, millega porrud sobituvad, on üsna palju.
Nii on porrulisand teretulnud köögiviljaroogades, mereandide juures, paljudes salatites, lihatoitudes, pastakõrvasena, juustu- ja kohupiimasöökides, omlettides, seenetoitudes. Maitselisandina on porrud kasutust leidnud kastmetes, suppides, hautistes, vormiroogades, vokiroogades ja kartulikrõpsudes. Vaid magustoitudesse pole porrul asja.

Hea teada
• Värskete porrude veesisaldus küünib 83–90 protsendini.
• Koguseliselt järgmisena leidub süsivesikuid, nende sisaldus jääb 5–9% ligi.
• Valke on porrus suhteliselt vähe, söödava osa valgusisaldus on 1,3–1,6%.
• Veelgi kasinamalt on porrus rasvu, nende osakaal piirdub 0,2–0,5 protsendiga.
• Kogu see põhitoitainete kooslus annab tarbijale 20–40 kilokalorit.
• Erinevalt sibulast ja küüslaugust, mida põhiosas kasutatakse siiski maitsetaimedena, on mahedamaitseline porru arvestatavates kogustes söödav köögivili
.
Porrulauku viljeldakse laialdaselt kogu maailmas. Suuremat majanduslikku tähtsust omab ta siiski Euroopas. Peamised tootjad siin on Prantsusmaa, Holland, Belgia, Itaalia, Hispaania ja Inglismaa, ka Saksamaa.
Eestis kasvatatakse porrulauku üldiselt vähe. Tänu impordile on ta viimastel aastatel muutunud meilgi peaaegu aasta ringi kättesaadavaks ja laialdaselt pakutavaks köögiviljaks.

Meie klimaatilised tingimused on porrulaugu kasvatamiseks küllaltki sobilikud ning seetõttu tasuks teda rohkem kasvatada. Tänuväärne kultuur on ta kindlasti koduaedades.

Porrulauku paljundatakse seemnetega.
Minimaalne temperatuur seemnete idanemiseks on 2–3°, optimaalne aga 25–30°.
Soodsaim kasvutemperatuur on 20–23°. Teatud sordid (nn taliporrulaugud) võivad lumikatte all talvitudagi.
Üldiselt kasvab porrulauk meie kliimas hästi.
Korralikku saaki võib siiski loota vaid huumuse- ja toitaineterikkal küllaldase niiskusega, nn vanas jõus oleval maal.
Paremini sobivad raskevõitu liivsavimullad.
Mulla happesuse suhtes ta eriti tundlik ei ole, kuid eelistab siiski nõrgalt happelise kuni leeliselise reaktsiooniga (pH 6,0–7,2) muldi.
Hästi kasutab ka orgaanilisi väetisi, mistõttu võib teda (erinevalt söögisibulast ja küüslaugust) paigutada sügisel sõnnikut saanud maale.
Võrdlemisi pika kasvuaja tõttu tuleb porrulaugu kasvatamine meie oludes kõne alla peamiselt istikute ettekasvatamise teel. Kasvukohale külvi teel saab ehk kasvatada mõningaid lühema kasvuajaga nn suviporrulaugu sorte.
Kasvukohale istutatakse harilikult 50–60 päeva vanused istikud.
Istikute saamiseks külvatakse seemned kasvuhoonesse tavaliselt märtsi lõpul. Tõusmed tärkavad 10–15 päeva pärast.
Istikud istutatakse välja mai esimesel poolel:niisketesse vagudesse 10-12 sm sügavusele. Porrulauk talub külma -5*C, kuid juurdumata istikud võivad kannatada saada (külmade korral katke noori taimi).
Kevadisel istutamisel jätke ridade vaheks 40 sm, taimede vaheks 30 sm.
Porrulauk on küllalt vähenõudlik taim, tema hooldus seisneb rohimises, kobestamises, muldamises ja kastmises ning väetamises.
Muldamist tehakse suve jooksul 2-3 korda.
Hästi reageerib pealtväetamisele orgaanilise ja mineraalväetisega, mida viiakse mulda koos kastmisega vao keskele.
Väetamiseks kasutatakse lahust sõnnikuleotisest 1:10-le.
Porrulauk ei talu mulla kõrget mineraalide sisaldust sellepärast lisatakse neid 30 gr 10 liitrile veele.
Porrulauk on tundlik mulla niiskuse suhtes. Kuivaga jääb taime kasv seisma kuid taastub kiiresti tugeva kastmise juures (vähemalt 20 l/m2-le).


Hoiuruumides säilitamiseks koristatakse porrulauk oktoobris.
Miinuskraade talub ta hästi ja võiks seetõttu päris kauaks põllule jääda.
Ülemäära hilise koristamise korral halveneb aga säilivus.
Üldiselt porrulauk pikaajaliseks säilitamiseks ei sobi.

Sügisel kaevatakse labida või hargiga välja, raputatakse muld ära asetatakse püstiasendis kasti, enne lõigatakse juured kuni 1sm-ni ära kärbitakse lehti 1/3-ni. Kasti puistatakse juurikatele liiva. Optimaalne säilitustemperatuur on -2*...+2*C. Seda on soovitav hoida ühtlasena.

Külmikus saab porrulaukku säilitada 2 nädalat.
Pesemata porrulauku võib pimedas niiskes keldris hoida 1-3 kuud.
Sügavkülmikus säilib hea maitse 3 kuu jooksul.

Porrulauku võib säilitada talvel avamaal ja kevadel kasutada kui värsket köögivilja.
Kasvukohal talvitumine õnnestub korraliku lumikatte all, kui selleks on valitud vastavad sordid. Paremini talvituvad meie oludes taliporrulaugud “Carentan” ja “Siegfried Frost” (seemneid on meil müügil olnud). Talvitunud porrulauku saab kasvukohalt võtta kuni juuni alguseni.

Kõige levinumad porrulaugu sordid on Karatanski, Sisokrõl ja Vesta.

Põhilise eluruumi plaan

Niisugune on siis kriipsujukutatult see oluline osa eluruumist.
Proportsioonid on nihkega, eriti naabrid, kes oma kodudesse tõttavad.

Maja ümber on iluaed, see nr 1, puuviljaaed nr 2 ja köögiviljaaed nr 3. Kokku on seda pinda 6000 ruutu kindlasti. + lõunasse jääv numbrita põllumaa, mis mõnikord on mustkesa (sel aastal näiteks) ja mõnikord kasvab osal sellest maast kartul (möödunud aastal näiteks), seda võib olla ca 3000 ruutu.

Lõunakaar on parempoolse naabri suunal.
Lääne ja põhja poole, kõrvalhoonete taha tuleb park, soovitavalt esindatud eestimaa põlispuudega (ja põõsaid ikka ka). Nii lääne kui põhja pool peaks park metsaga kohtuma.
Lõunasse, üle naabri tee, jääb suur põllulahmakas ja siis jälle mets.

Idapoolne tee vasakule minnes viib suurele maanteele, ca 700 m ja paremale otse lõpeb naabri õues, ca alla km.

Algus.

Hiina vanasõna ütleb: „Kui tahad olla õnnelik ühe tunni, siis joo ennnast purju. Kui tahad olla õnnelik ühe päeva, siis abiellu. Kui tahad olla õnnelik kogu elu, siis raja oma isiklik aed.“

Isiklik aed annab toimetamist kogu eluks küll, tõesti-tõesti! Eriti veel kui aed on osa eluruumist! Minu jaoks on, suur osa! Nii kui ilmad soojemaks lähevad ja lumi sulab, toimub enamus minu ja mu pere elutegevusest õues.

Aia rajamine on tõsine ettevõtmine.
Kui sellega alustasin, oli meil talumajapidamine, loomad ja viljapõllud, mets ja karjamaa, kodu ehitamine täies hoos, (elumaja ja laut ja muud kõrvalhooned). Kõik käis paralleelselt, samm sammult, ehitustegevus, karja arendamine, aia planeerimine ja rajamine.

Jagasin aia jaoks eraldatud osa kolmeks: iluaed ümber elumaja, iluaia ja naabrite tee vahele lõunapoolsesse osasse puuvilja- ja marjaaed ning selle kõrvale kohe kasvuhoonega köögiviljaaed, ühelt poolt iluaia jätkuna ja teisest küljest siis viljapuuaia jätkuna.
Köögiviljamaa lõpp oli põllumaa algus: kartul teravili.

Iluaeda otsustasin haljastada esialgul vaid eestimaal kasvavate puude-põõsastega, et hiljem tasapisi lisandub siis kaunimat ja eksootilisemat ka.

Samamoodi soovisin tasapisi vanadest taluaedadest püsikuid ja roose kokku korjata.

Pargiidee muidugi ikka ka oli täitsa olemas, kuid algusaastatel kohta, aega ning muid sarnaseid ressursse ei kippunud olema.

Perega arutasime läbi, kuhu suuremad puud ja kuidas muruga, kuhu võimalikud lillepeenrad jne.

Aeg-ajalt läksid meie arvamused mehega lahku, kuid alati leidsime kompromissi.

Põhinõudmised
• hoonete, eriti elumaja seinad peavad jääma vabaks , ei mingeid suuri puid.
selle nõudega olin nõus, no paar põõsakest ikka sattusid ka maja seina äärde ja see kadakas oli ka hästi väike ja madal, mis kõrvalhoone seina äärde istutatud sai. ta hiljem kasvas lihtsalt suuremaks ja nii hästi sobivad sinna jõuluküünlad peale, et sellega siis kõik OK!
• maja ümber peab jääma suur muruplats, et oleks hea niita, ei pea olema muru sees siin ja seal puid ja põõsaid.
no olgu, olgu! puud –põõsad aiaäärtesse! ainult nad tasapisi nihkuvad märkamatult aiaäärtest majale lähemale. vist täitsa iseenesest, sest pahandusi pole tekkinud nende istutamise käigus!
no ja muruplats jääb väiksemaks ja tasapisi harjub ka muruniidukiga ümber puude ja põõsaste tiirutama.
• veesilm keset muru? nii suure kaevas kopamees?
täitsa ilus ju.
aga ta jääb kuidagi üksikuks?
lillepeenrad juurde, lillepeenrad, mis muud!
teeme ebatavalised, käänulised ja kitsad peenrad! mis sa arvad, kuidas nad sobiksid siia?
pikk nöör, mina ühte otsa, mees teise, ta sattus täitsa hoogu loogete seadmisega! ruttu labidas maasse, enne kui ümber mõtleb! juhhei, ja valmis, küll jõuab lilli ka sinna peale muretseda!

muru niitmise ajal ta kirus küll neid looklevaid peenraid, kuid ise tegi!
Nüüd on ta enamasti kõigega nõus, mis välja pakun. Nagunii muru niitmine on juba laveerimine labürindis ja kaks peamist punkti on enam-vähem täidetud ikka ka. Ju talle see ikka siis meeldib, mis teinud olen! Ise olen küll rahul!

Minu põhieesmärgiks on tekitada aeda võimalikult palju erinevaid huvitavaid ja ilusaid istumiskohti.
Tekivad, tasa ja targu, märkamatult!

Ja veel soovin parki kõigi Eestimaa puudega.

Kuna loomapidamine on ammu lõppenud ja põldugi enam ei pea, siis on 1 ha pargiala täitsa olemas.
Ja iluaeda püüan puuvilja- ja köögiviljaaiaga kuidagi sujuvalt kokku sobitada, et kaoks ära ranged piirid.

Puu- ja köögiviljakasvataja haridusega harrastusiluaednik.

Aiakujundus on see, mida meelsasti teen.
Et aias toimunu ei jääks muude teemade vahele, selleks aiablogi.
Nii neid blogisid tekib.
Ikka vastavalt vajadusele, lähtudes mu harrastustest.
Eks aeg paneb ise paika, mis jääb, mis kaob unustuste hõlma.

Olen aiandusagronoomi haridusega.
Lõpetasin 1978 aastal, tolleaegse nimetusega Räpina Sovhoostehnikumi, puu- ja köögiviljakasvatuse agronoomi diplomiga.
Töötasin paar aastat puuvilja- ja maasikakasvatusega tegelevas majandis. Seal mulle meeldis väga, kuid seoses mitmete asjaoludega vahetasin elukohta ja sattusin köögiviljakasvatusmajandisse tööle.
Köögiviljakasvatus ei suuda mu hingele midagi pakkuda, ühe suve töötasin haljastuses, talve köögiviljanduses ning siis kuni majandite likvideerimiseni hoopis dispet`serina.

1989 aasta kevadel saime metsa äärde, möödunudaastasele kartulipõllu servale majakrundi.
Algas maja ehitamine ja tasapisi ka aia planeerimine.
Ise koos mehe ja mehevanematega ehitasime maja, aia planeerimine, kujundamine ja hooldamine oli ja ka on enamasti kõik minu töö.
See töö mulle meeldib ja teen seda rõõmuga!