Külvasin seemned möödunud kevade maikuus kasvukohale, avamaale.
Ei mingit muud harimist peale rohimise. Niisugune mugav inimene, nagu ma olen!
Sügisel istutasin suuremad taimed kasvuhoonesse, kus nad tänu soojale talvele kevadeks, aprilli alguseks juba kaunis suureks olid sirgunud.
Nii olemegi aprillikuust alates porrut puginud, küll lisanditena teistele toitudele, kuid ka lihtsalt porrusalatit hapukoorega. Meie peres läheb toiduks kogu ebavars ja lehed.
Need taimed, mis avamaal talvitusid (kuuseokste all, talv soe ja lumeta), istutasin paar päeva tagasi, see on siis järelikult aprilli lõpp, avamaale peenrasse. Muist said ämm ja naabriperegi, sest kaugel see juuni enam on ja puitunud porru pole miski maitsev porru!
Porrust pikemalt.
Kui sibula trumpideks on kibe mekk ja pisaravoo vallandamine ning küüslauk lööb vänge lõhnaga, siis Ees-Aasiast pärinev ning juba vanadele kultuurrahvastele hästi tuntud, väärtuslik, hästi maitsev, delikatess- ja dieetköögivili porrulauk, on tagasihoidlikkus ise.
Kindlasti pole porru nii legendaarne ja kuulus kui tema tuntud suguvennad sibul ja küüslauk, kuid pärimusi ja uskumusi on ohtralt sellegi taime kohta.
Algul pruukis inimene arvatavasti metsikuid porrulauke, kuni lõpuks hakkas neid teadlikult kasvatama ja aretama.
Porrude kasvatamise tava on ligi 4000 aastat vana.
Algsest päritolukohast levis porru sõdalaste, kaupmeeste ja rändurite vahendusel ka mujale.
Kõrgelt hindasid porrut juba muistsed kreeklased, egiptlased ja roomlased.
Nii oli porrulauk ammustel aegadel vajalik suurte rahvahulkade toitlustamisel, et takistada kõikvõimalike taudide levikut.
Tõsi, porrude tõvevastased omadused jäid küüslaugule ja sibulale alla. Arstimina porrut siiski kasutati, sest juba Hippokrates mainis porrulaukude ravitoimet nii haigustekitajate ohjamises kui ka ninaverejooksude vältimises.
Vaid väheseid köögivilju on mainitud piiblis. Porrulauk on selle au pälvinud.
Ka ajaloos tuntud isikud on porru populaarsusele kaasa aidanud.
Näiteks keiser Nero olevat olnud tõeline porrufaag, kes seda köögivilja pruukis lausa igapäevaselt hääle tugevdamise eesmärgil.
Suisa ajalooline tähendus on porrudel aga Walesis.
Seitsmendal sajandil juurdus kohalikel sõduritel tava kanda kiivritel eristustunnusena värskeid porrulauke.
Porrulauk on vaese rahva spargel
Mullas hoiab porrut võimas juurtepahmakas, mis lähtub suhteliselt saledast valkjast sibulast. Porrulaugu eripäraks on see, et mulda uusi tütarsibulaid tavaliselt ei moodustu.
Taim ise kasvab kuni meetri kõrguseks, kusjuures elutsüklilt on porru kaheaastane ehk ületalvik.
Porru õieilu saab näha alles teisel kasvuaastal. Taime lehed koos lehetuppedega ja sibula ülemine osa moodustavad valkja ebavarre, mida söögikraamina porru puhul kõige rohkem hinnataksegi.
Et valkjas varreosa pikeneks, kuhjatakse kasvuajal selle ümber mulda. Selget üleminekut, kus vars lõpeb ja sibul algab, on raske tuvastada.
Ebavarre pikkus ja laius on aluseks ka porrude jaotamisel eri kvaliteediklassidesse.
Ostmisel tasub igal juhul eelistada neid taimi, mille valkjas alumine varreosa on suhteliselt pikk ja üle sentimeetri jäme. Samas ei maksa ka suurusmaaniasse langeda, sest väga pikad ja jämedad porrud on ka puitunud.
Kõikide laukude nii-öelda firmamärgiks on orgaaniliste väävliühendite olemasolu. Need ühendid lenduvad suhteliselt kiiresti ja annavadki laukudele iseloomuliku lõhna.
Seevastu kibe maitse on tingitud glükosiididest.
Võrreldes sibula ja küüslauguga on porrus neid ühendeid küll oluliselt vähem. Sellest ka mahedam maitse ja tagasihoidlikum lõhn.
See väide kehtib vaid valge alaosa kohta, tumerohelised lehed hiilgavad nii tugeva lõhna kui tuntava maitsega.
Mineraalühenditest tuleb esile tõsta porrude suhteliselt suurt kaaliumisisaldust ja üliväikest naatriumihulka.
Loomulikult säilib selline tervislik vahekord vaid siis, kui porrude valmistamisel ja söömisel keedusoola lisamisega ei liialdata.
Lisaks eeltoodule on porrudes veel piisavalt magneesiumi.
Mikrotoitainete maailma põigates peab mainima, et porrus on arvatust vähem vitamiini C.
Ja seegi on koondunud peamiselt rohelistesse lehtedesse, mida paljud tugeva maitse pärast eriti ei söögi. Samas säilitamisel vitamiin C sisaldus porrudes eriti ei vähene.
Teistest vitamiinidest peaks rõhutama B-rühma vitamiinide hulka kuuluva foolhappe soolade (folaatide) leidumist.
Kuid üldiselt porrulauk mingi eriline vitamiiniallikas ei ole.
Küll aga leidub porrudes mitmeid inimesele vajalikke mikroelemente, näiteks rauda, vaske, räni, molübdeeni.
Dieetiline väärtus seisneb eelkõige rikkalikus eeterlike õlide sisalduses.
Analoogselt söögisibula ja küüslauguga mõjub porrulaugu söömine vereringet parandavalt ja seedimist soodustavalt. Tänu eeterlike õlide sisaldusele on tal ka teatud antibiootiline toime. Soodustab maksa, sapipõie ja neerude talitlust.
Väidetavalt aitab porrulaugu toiduks tarvitamine vältida ning teatud määral isegi ravida reumat, podagrat ja rasvtõbe.
Kuidas talletada ja mida porruga teha?
Nüüdisajal on meil värsked porrud kaupluselettidel olemas aasta ringi.
Suuremaid porrukoguseid saab värskena sügavkülmutada.
Maailmas säilitatakse porrusid veel konserveeritult, marineeritult ja kuivatatult, mõnel pool on levinud ka lehtede soolamine.
Toorest porrust saab valmistada ka roakaunistusi: kettaid, ringe, poolkaari, ribasid ja minikuubikuid.
Mis söömisse puutub, siis porrusid tarbitakse nii toorelt kui ka kuumtöödeldult. Ainult kuumutamisega ei maksaks liiale minna, sest siis kaob taime krõmpsuv olek ja eripärane maitse.
Neid toite, millega porrud sobituvad, on üsna palju.
Nii on porrulisand teretulnud köögiviljaroogades, mereandide juures, paljudes salatites, lihatoitudes, pastakõrvasena, juustu- ja kohupiimasöökides, omlettides, seenetoitudes. Maitselisandina on porrud kasutust leidnud kastmetes, suppides, hautistes, vormiroogades, vokiroogades ja kartulikrõpsudes. Vaid magustoitudesse pole porrul asja.
Hea teada
• Värskete porrude veesisaldus küünib 83–90 protsendini.
• Koguseliselt järgmisena leidub süsivesikuid, nende sisaldus jääb 5–9% ligi.
• Valke on porrus suhteliselt vähe, söödava osa valgusisaldus on 1,3–1,6%.
• Veelgi kasinamalt on porrus rasvu, nende osakaal piirdub 0,2–0,5 protsendiga.
• Kogu see põhitoitainete kooslus annab tarbijale 20–40 kilokalorit.
• Erinevalt sibulast ja küüslaugust, mida põhiosas kasutatakse siiski maitsetaimedena, on mahedamaitseline porru arvestatavates kogustes söödav köögivili
.
Porrulauku viljeldakse laialdaselt kogu maailmas. Suuremat majanduslikku tähtsust omab ta siiski Euroopas. Peamised tootjad siin on Prantsusmaa, Holland, Belgia, Itaalia, Hispaania ja Inglismaa, ka Saksamaa.
Eestis kasvatatakse porrulauku üldiselt vähe. Tänu impordile on ta viimastel aastatel muutunud meilgi peaaegu aasta ringi kättesaadavaks ja laialdaselt pakutavaks köögiviljaks.
Meie klimaatilised tingimused on porrulaugu kasvatamiseks küllaltki sobilikud ning seetõttu tasuks teda rohkem kasvatada. Tänuväärne kultuur on ta kindlasti koduaedades.
Porrulauku paljundatakse seemnetega.
Minimaalne temperatuur seemnete idanemiseks on 2–3°, optimaalne aga 25–30°.
Soodsaim kasvutemperatuur on 20–23°. Teatud sordid (nn taliporrulaugud) võivad lumikatte all talvitudagi.
Üldiselt kasvab porrulauk meie kliimas hästi.
Korralikku saaki võib siiski loota vaid huumuse- ja toitaineterikkal küllaldase niiskusega, nn vanas jõus oleval maal.
Paremini sobivad raskevõitu liivsavimullad.
Mulla happesuse suhtes ta eriti tundlik ei ole, kuid eelistab siiski nõrgalt happelise kuni leeliselise reaktsiooniga (pH 6,0–7,2) muldi.
Hästi kasutab ka orgaanilisi väetisi, mistõttu võib teda (erinevalt söögisibulast ja küüslaugust) paigutada sügisel sõnnikut saanud maale.
Võrdlemisi pika kasvuaja tõttu tuleb porrulaugu kasvatamine meie oludes kõne alla peamiselt istikute ettekasvatamise teel. Kasvukohale külvi teel saab ehk kasvatada mõningaid lühema kasvuajaga nn suviporrulaugu sorte.
Kasvukohale istutatakse harilikult 50–60 päeva vanused istikud.
Istikute saamiseks külvatakse seemned kasvuhoonesse tavaliselt märtsi lõpul. Tõusmed tärkavad 10–15 päeva pärast.
Istikud istutatakse välja mai esimesel poolel:niisketesse vagudesse 10-12 sm sügavusele. Porrulauk talub külma -5*C, kuid juurdumata istikud võivad kannatada saada (külmade korral katke noori taimi).
Kevadisel istutamisel jätke ridade vaheks 40 sm, taimede vaheks 30 sm.
Porrulauk on küllalt vähenõudlik taim, tema hooldus seisneb rohimises, kobestamises, muldamises ja kastmises ning väetamises.
Muldamist tehakse suve jooksul 2-3 korda.
Hästi reageerib pealtväetamisele orgaanilise ja mineraalväetisega, mida viiakse mulda koos kastmisega vao keskele.
Väetamiseks kasutatakse lahust sõnnikuleotisest 1:10-le.
Porrulauk ei talu mulla kõrget mineraalide sisaldust sellepärast lisatakse neid 30 gr 10 liitrile veele.
Porrulauk on tundlik mulla niiskuse suhtes. Kuivaga jääb taime kasv seisma kuid taastub kiiresti tugeva kastmise juures (vähemalt 20 l/m2-le).
Hoiuruumides säilitamiseks koristatakse porrulauk oktoobris.
Miinuskraade talub ta hästi ja võiks seetõttu päris kauaks põllule jääda.
Ülemäära hilise koristamise korral halveneb aga säilivus.
Üldiselt porrulauk pikaajaliseks säilitamiseks ei sobi.
Sügisel kaevatakse labida või hargiga välja, raputatakse muld ära asetatakse püstiasendis kasti, enne lõigatakse juured kuni 1sm-ni ära kärbitakse lehti 1/3-ni. Kasti puistatakse juurikatele liiva. Optimaalne säilitustemperatuur on -2*...+2*C. Seda on soovitav hoida ühtlasena.
Külmikus saab porrulaukku säilitada 2 nädalat.
Pesemata porrulauku võib pimedas niiskes keldris hoida 1-3 kuud.
Sügavkülmikus säilib hea maitse 3 kuu jooksul.
Porrulauku võib säilitada talvel avamaal ja kevadel kasutada kui värsket köögivilja.
Kasvukohal talvitumine õnnestub korraliku lumikatte all, kui selleks on valitud vastavad sordid. Paremini talvituvad meie oludes taliporrulaugud “Carentan” ja “Siegfried Frost” (seemneid on meil müügil olnud). Talvitunud porrulauku saab kasvukohalt võtta kuni juuni alguseni.
Kõige levinumad porrulaugu sordid on Karatanski, Sisokrõl ja Vesta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar