Eile hommikul kappasin rõõmsalt ämbrikesega ja isikliku punukesega (mis on küll tegelikult kaunis suureks kosunud elatud aastate jooksul) mööda aeda ja korjasin marju nii ühte kui teise anumasse.
Vaarikaid ja kuumaasikaid ja metsmaasikad (kasvavad ka mul aias) ja valgeid sõstraid.
Aedmaasikast kõnnin alati külma kõhuga mööda. Kuu- ja metsmaasikad läksid ämbrisse Nunnule viimiseks. Isiklikku punusse ei ole nad vastuvõetavad. No on mingid punased kummaliselt lõhnavad asjandused.
Must sõstar ei ole meil veel küps. Isegi varane mitte. Ja punane sõstar ei ole ka veel küps.
Vihmapilved olid lähenemas ja kiirustasin vaarikate korjamisega.
Kirsid jäidki puu otsa, sest sadas kogu päeva ja tugev vihm oli!
Kevadel oli kena vaadata kirsilatvades kõrguvaid vahukoorekuhila taolisi moodustisi, kuid nüüd kirsside kättesaamisega tegu.
Maa on vihmadest ja muttidest kohevaks ning pehmeks muudetud ning kõikudes redeliga maa ja taeva vahel, kord siiapoole ja siis jälle sinnapoole ümber vajudes ja kukkudes andsin pühaliku tõotuse: tulevased noored istutatavad kirsid kujundan kõik madalateks, roomavateks kirsipuudeks!
NB! Endiselt on oodatud nutikate salatikasutajate ettepanekud!
1 kommentaar:
Edastasin Sulle alati nii sisukate ja põhjalike sissekannete eest blogis "Arte y Pico" auhinna. Täpsemalt saad sellest lugeda minu blogis
Postita kommentaar