Mandžuuria araalia
ARALIA mandshurica
Ostsin ta Türi lillelaadalt ühelt pealinna aiapidajalt. Ega ma tast siis midagi ei teadnud. Lihtsalt nimi ja istik jäid ühtäkki pilku köitma. Aasta võis olla 2006. Tutvustuseks ütles papi, et hästi huvitav ja kõrge puu. Andis aadressi ja kutsus oma aeda vaatama. Tolle kevadeni olin Tallinnasse sattunud imeharva ja aimamata, et sügisest alates Tallinn mu töölinnaks saab, pistsin aadressi x kohta. Tegelikult oleks ju päris huvitav olnud sealt läbi astuda, mõtlen nüüd takkajärgi targana.
Paar esimest aastat ta kodunes ja oli üsna tagasihoidlik oma kasvuga. Kuid nüüd, paaril viimasel aastal on aastakasvud tõeliselt pikad, ulatudes tugevalt üle poole meetri (käisin mõõdulindga mõõtmas: ca 60+ cm). Puukese enda kõrgus on mõned cm-d üle 2 meetri.
Sellel aastal ilmusid talle ka õiekobarad. Õigemini küll õielehvikud.
Umbes kuu aega tagasi märkasin esimesi lehvikualgeid ja tänaseks on nad siis niisugused:
Liigikirjeldus
siit:
Huvitav ja omapärane taim, mis kasvab üksikult või väikeste gruppidena sega- ja okasmetsade all Kaug-Ida idaosas, Koreas, Hiina edelaosas.
Rahvas kutsub teda ogapuuks, kuradipuuks ja isegi kuradi nuiaks.
Varjutaluv mesofüüt.
Tema sirged, peaaegu hargnematud varred, ulatuvad 4-5 m kõrgusele, on ülekülvatud suurte ogadega.
Ta kasvab kiiresti, vähenõudlik mulla suhtes ja lisaks hea meetaim.
Võrsed on paksud, ümarad, kergelt soonelised, täis arvukaid tugevaid ja teravaid ogasid ja harjaseid, tuhkhallid, vahel rohekashallid.
Pungad on hajali.
Lehed on väga suured (kuni 1m), järjestikused, kahetised või kolmetised, koondunud võrse tippu, mis annab taimele palmi välimuse.
Kevadel on lehed pealt helerohelised ja alt helesinised, suvel rohelised ja sügisel punastes – lillades vahel roostepunastes toonides, langevad ruttu maha.
Väga dekoratiivne õitsemise ja viljade valmimise ajal.
Väikesed, kreemikasvalged kohevad õied on kogutud suurde (kuni 54 cm) keerukasse pöörisõisikusse, asub võrsete tipus.
Palju efektsem on õitsemine suve lõpus, mis mitte ainult ei suurenda taime dekoratiivsust, vaid on kasulik mesinikele.
Õitsemise kestvus 25 ja rohkem päevi.
Viljad marjataolised, väikesed, mittesöödavad, väga ilusad, eriti valmimise perioodil.
Hilissügiseni on suured pöörised valminud marjadega, mis koolduvad oma raskuse all, ehteks puu latvades, nähes eriti kaunid välja kirjude sügislehtede taustal.
********************************************************************************
Jumalapuu on paganama hea mõte.
Tegelikult tahan väga ka äädikapuud.
Deia, hea hing, andis, kuid talle ei meeldinud minu juures. Olen järjekindel ja küsin taas: kellel on võimalik mind äädikapuuga rõõmustada?
PS. Ka mina ise ei saa oma blogis kommenteerida.
Kirjutan siis joonealusena oma kommi.
