Pojeng (Paeonia)

kui miskit on pahasti, tuleb uurida, miks pahasti. hajameelne paneb spikri ette ja püüab reegleid järgida.

ja nii neid spikreid muudkui tuleb, nagu Vändrast saelaudu!

‘Inspecteur Lavergne’


on ca 30 liigiga rohttaimede, pikaealiste püsikute või heitlehiste poolpõõsaste (puispojengid) perekond pojengiliste (Paeoniaceae) sugukonnast,
mis looduslikult kasvavad niitudel, võsastikes, kaljudevahelistes orgudes Euroopast Ida-Aasiani ja Põhja-Ameerika lääneosas.

Ta on suvel õitsev lill, mille väärtuseks on täielik külmakindlus, pikaealisus, ja vähenõudlikkus, ilus ning kauasäiliv lehestik, puhmiku kõrgus, õie suurus ja ilu, õievormide ja –värvuste mitmekesisus, pikk õitseaeg ning hea säilivus lõikelillena.

Pojenge võib kasvatada vabakujulise rühmana või üksiktaimedena.

Kasvukohaks sobib parajalt niiske, viljaka pinnasega päikeseline kuni poolvarjuline tuulte eest kaitstud paik.

Muld peab olema sügavalt haritud.

Kasvukoht tuleks valida arvestusega, et pojeng peaks jääma samale kohale paljudeks aastateks.

Parim istutusaeg on aprilli lõpp, maikuu.

Pikkadel põuaperioodidel tuleb taime regulaarselt kasta.

Enamik täidisõielisi pojenge vajab toestamist.
Paljundatakse juurepuhma jagamise teel.
Seemnetega saab paljundada liike, mitte sorte.
Parimad istikud saab 3 – 4 aastaste taimede jagamisel.
Taimedevaheliseks kauguseks üksteisest jäetakse 80 – 100 cm.

Pojenge ei tohi istutada liiga sügavale, siis õitsevad nad vähe.

Varte ja juurte üleminekukoht peab jääma 2 – 5 cm mullapinnast madalamale.

Pärast ümberistutamist ei pruugi pojeng isegi kuni 2 – 3 aastat õitseda, sest on halb kohaneja kasvutingimuste muutumise suhtes.