inglise k: flowering quince
soome k: ruusukvitteni
Ida-Aasiast pärinev taimeperekond
Nimetus: tõlkes kreeka keelest „henomeles“ tähendab „lõhkilöödud õuna“.
Antud sugukonnas on teada neli liiki, mis esinevad Hiinas ja Jaapanis.
Kõige sagedamini – heitlehelised või igihaljad kaunilt õitsevad põõsad, millede okstel on okkad.
Kultuurtaimena on läänes tuntud alates 1874. aastast.
Eriti suure populaarsuse saavutasid dekoratiivsed vormid erinevate õite toonidega: alates puhasvalgest kuni tumepunaseni, meelitavad valged õied punaste triipudega või roosade servadega õied, valgete ja roosade täidisõitega vormid, tume-purpur-punane täidisõieline vorm.
Enamik liike on põõsa-, mõned ka puukujulised.
Jaapani ebaküdoonia — Ch. japonica.
Asjaarmastajate aianduses on kõige levinum jaapani ehk näsaline ebaküdoonia ja selle hübriidid
Parasvöötmes õitseb mais, kuni lehtede langemiseni. Õienupud avanevad mitte
üheaegselt ning seepärast venib õitseaeg 3-4 nädalani.
Esimene õitsemine seemnest kasvatatud taimel toimub 3.-4. aastal.
Viljad on söödavad, ümarad, läbimõõduga kuni 6 cm, kollakasrohelised, valmivad septembri lõpus oktoobri alguses.
Jaapani ebaküdoonia kasvab küllaltki aeglaselt, aastane juurdekasv 3-5 cm.
Kultuurtaimena kasvab ebaküdoonia paremini viljakatel muldadel, avatud päikesepaistelistes kasvukohtades, kuumal ja kuival suvel on vajalik kasta. Hea hooldamise korral võib taim elada 60 kuni 80 aastat ühel kohal.
Paljundatakse seemnetega, juurevõsundite, võrsikute, pistikutega.
Ebaküdooniat võib kasvatada üksiku põõsana, rühmana, istutatuna bordüüris ja puude lähedal, elava tarana.
Istutamine: parim kasutada kaheaastast istikut ja istutada varakevadel enne pungade puhkemist.
Võimalik on sügisene istutamine, seejuures peab istikuid muldama!
Elavtaras peab taimede vahakaugus olema mitte rohkem kui 0,5-1 m, aga istandikus - 1,5 m. Tähtis on juurekaela mitte liiga sügavale istutada, see peab jääma maapinna tasemele.
Hooldus: suvel viiakse läbi kolm pealtväetamist: kevadel raputatakse ümber põõsa lämmastikväetist, peale õitsemist ja viljade korjamist antakse vedelat fosfor- ja kaalimväetist vahekorras 200-300 g 10 l vee kohta. Üks kord kuus kastmisest piisab.
Kobestatakse vaid umbrohtude eemaldamisel. Mulda ümber põõsa multšitakse turbaga, saepuruga või puukoortega 3-5 cm paksuse kihina.
Parimateks muldadeks ebaküdoonia jaoks loetakse kergeid, hästi niisutatud liivsavimaid või leetmuldi orgaaniliste ainete kõrge sisalduse ja nõrgalt happelise keskonna reaktsiooniga (pH 5,5-6).
Vältida tuleks tugevalt leeliselisi muldi, millel taimed kannatavad klorofüllivaeguse all.
Tagasilõikamist tehakse kord 5-6 aasta tagant, peale õitsemist eemaldatakse nõrgalt arenenud, kuivanud, murdunud, surnud või üle 5 aasta vanad oksad.
Harudeta vormil eemaldatakse perioodiliselt võrseid tüvel.
Talveks taime ettevalmistades ärge unustage katmast noori võrseid kuuseokstega. Tüvega taim painutatakse maha ja kaetakse.
Kuidas saada vilju: mitte ainult sordiistikud vaid ka ise kasvatatud ebaküdoonia taimed saavutavad viljakuse 2.-3. aastal pärast istutamist.
Kuid selleks, et saada vilju, on vaja ette valmistada kahe-kolme erineva sordi või seemiku taime üheaegne lähestikku istutamine.
Saak ühelt põõsalt on keskmiselt 2 kg, aga hea hoolduse korral võib ulatuda ka 5 kg. Peamiselt kannavad vilja kolmeaastased oksad, seepärast peab õigesti kujundatud taimel olema 10-15 erivanuselist põhioksa: 3-5 üheaastast, 3-4 kaheaastast, 3-4 kolmeaastast, 2-3 nelja- ja viieaastast.
Viis aastat vilja kandnud oksad eemaldatakse järgneval kevadel.
Samuti eemaldatakse külmavõetud võrsed, mööda maad roomavad ja vertikaalselt üles suunduvad võrsed.
Viimasel juhul on eemaldamine vajalik külmumisohu pärast, sest pikakasvulised võrsed jäävad lume alt välja. Kõige hinnatumateks ebaküdoonia võrseteks loetakse neid, mis võtavad 10-40 cm kõrgusel horisontaalse asendi (või neile antakse see painutamisega).
Paljud ebaküdoonia sordid harunevad hästi ja seepärast pole suurt vajadust võrseid lühemaks lõigata.
Kuid kui põhioksad moodustavad tühimiku, siis juunis-juulis lõigatakse võrsed tagasi 4-6 leheni.
Nendel okstel ilmuval uued teistkordsed võrsed lõigatakse tagasi järgmisel kevadel 2-3 pungani, seejuures juba samal kevadel hakkavad tagasilõigatud võrsed õitsema.
Kahekordse tagasilõikamise reegel annab võimaluse alati hoida taim õitsvana ja heas vormis. . Saak tuleb korjata enne külmi, muidu kaotavad viljad maitse ja aroomi. Külmakahjustusteta viljad säilivad hästi kõrge niiskusega temperatuuril +2 °С; kuni veebruarini.
Kasutamine.
Ebaküdoonia viljade liha on mahlakas ja tihe, pind enamasti ebatasane ja näsaline. Valminud viljadel muutub roheline põhivärvus sidrunikollaseks, pinnale ilmub vahakiht ning tekib meeldiv aroom. .
Pesukappi pandud viljad jätavad sinna pikaks ajaks meeldiva lõhna
Viljad võib lõigata viiludeks ja laduda need koos suhkruga kihiti purkidesse, olles eelnevalt eemaldanud seemned ja seemnekoja kõvad membraanid. Seismisel eraldub viljadest aromaatne mahl, mille võib viljaliha pealt ära kallata.
Suur hapetesisaldus teeb ebaküdoonia viljad väga nõutavaks kondiitritööstuses, ka on neid hea hoidistada koos happevaeste puuviljade või marjadega.
Oma kõrge C-vitamiini ja sidrunhappe sisalduse ning kollase värvi tõttu nimetatakse vilju ka põhjamaa sidruniks.
Viljades ja lehtedes on rikkalikult orgaanilisi happeid, eeterlikke õlisid, vitamiine ja mikroelemente.
Ebaküdooniast ei tohiks kõrvale heita ühtki tema osa!
Bioloogiliselt vajalikke aineid sisaldavad pungad, võrsed, lehed, koor, seemned ja viljad (A. Paju "Aed ja mets kui apteek").
Riivitud viljadest valmistatakse ravi eesmärgil ekstrakti, mida kasutatakse pahaloomulise kehvveresuse korral. Ekstrakt valmistatakse meega, riivitud viljad jäetakse meega toatemperatuurile seisma. Seda kasutatakse enne sööki 1 lusikatäis korraga 3-4 korda päevas enne sööki.
Ka maksa- ja maotegevuse tugevdajana on kasutusel sama ekstrakt.
Lehed sobivad tee valmistamiseks, mida võetakse kuivatatult 1 tl 1 kl keeva vee kohta. Juuakse jahtunult jämesoole haavandite, mao- ja limaskesta põletike korral.
Veetõmmis purustatud viljadest suurendab üleliigse vee eritumist organismist. Seda juuakse hommikuti, 1 klaas lonkshaaval.
Erkkollase värvusega ebaküdoonia sisaldab palju vähihaiguste profülaktikaks kasulikke flavonoide ja karotinoide.
Soovitav purustatult teha veetõmmis (1 tl peenestatud vilju 1 kl keeva vee kohta) ja supilusikatäis korraga enne sööki 3-4 korda päevas pidevaks tarvitamiseks.
Ka toidu valmistamisel on kohane kasutada lehti ja vilju.
Kevadel sobib noori, hapumaitselisi lehti kasutada salatites ja kõikvõimalikes hautistes.
Lehti ravi eesmärgil tuleks koguda õitsemise ajal ja neid kuivatada valguse eest kaitstud tuuletõmbuses.
Veresoonte lubjastumisel ja kõrgvererõhu korral tuleks talvel juua leheteed koos kuivatatud arooniatega.
Sellise tee valmistame õhtul termosesse, siis saab marjadest kõik toimeained hommikuks kätte.
Seemned on heaks maitseaineks toitude valmistamisel.
Viljast on seemneid hõlbus eemaldada, asudes kobaras otse südames.
Kui valmistame moosi või siirupit, saame puhastamisel seemned kergelt kätte.
Peale kuivatamist seemned peenestatakse kohviveskis ja suletakse õhukindlalt purki, kust vajadusel lisatakse kui pähklimaitselist toiduainet putrudele, küpsistele, köögiviljahautistele. Seemned on kõrge joodi ja E-vitamiini sisalduse tõttu ravimiks kilpnäärmele.
Viljad sobivad kuivatamiseks, siirupi, moosi, marmelaadi ja mahla valmistamiseks. Soovitan arooniasiirupi valmistamisel kasutada hapustajana ebaküdoonia purustatud vilju.
Ka moos tuleks keeta magedamaitseliste marjade ja puuviljadega (must aroonia, pirnid, ploomid).
Parim kasutusala on siirupi valmistamine kas toorelt või pastöriseeritult hoidistamiseks.
Puhastatud liistakud laotakse kihiti suhkruga kaussi. Lastakse seista toatemperatuuril kuni suhkur on sulanud ja mahl viljadest välja tulnud. Kurnatakse keedepotti ja kuumutatakse 80o juures 1 tund. Säilub imehästi, võib olla käepäraseks kasutamiseks pudelis laua peal, lisades seda morsile, magustoitudele, toorsalatitele, suppidele jm vastavalt lauasistuja soovile. Toorest siirupit peaksime siiski hoidistama külmkapis.
Ärme viskame viljatükikesi ära, vaid kuivatame nad ja kasutame kui rosinaid, valmistame teed või krõbistame ajaviiteks. Nad on ju magusad ja parasjagu haputki veel alles, mis annab kuivatatult meeldiva aroomi.
Sidrunitaolise aroomi saame, kui viilutame ja laome väikestesse purkidesse suhkruga vaheldumisi. Hoiame need purgid külmkapis ja kasutame tee maitsestamiseks.
Ebaküdoonia vilju võib ka blanšeeritult ja tükeldatult sügavkülmutada.
Mitmekülgselt töödelduna ja erinevalt säilitatuna saamegi seda tervisepommi aastaringselt kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar