Kuidas ma peaksin oma aias jorjeneid kasvatama.

See on Barbarossa

Daalia (Dahlia) on külmaõrnade püsikute perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast,
u. 15 - 20 erinevat liiki looduslikult levinud peamiselt Mehhikos ja Guatemaalas.

Indiaanlased on daaliate muguljuurikaid kasutanud toiduks.

Lilled on oma nime saanud 18. saj. elanud rootsi taimeteadlase Andreas Dahli järgi. Neid on nimetatud ka georgiinideks Berliinis töötanud botaaniku Johann Gottlieb Georgini järgi.

Meie vanaemad kutsusid daaliaid sageli jorjeniteks.

Aeddaaliast (D.cultorum) on iluaianduse tarbeks aretatud üle 10000 sordi.
Õisiku ehituse järgi jaotatakse daaliad liht-, pooltäidis- ja täidisõisikulisteks.
Keelõite kuju järgi liigitatakse täidisõisikulised pompoon-, kera-, kaktus-, poolkaktus-, dekoratiiv- ja hiigeldekoratiivdaaliateks.
Tuntakse veel minjoon-, anemoon-, kollerett-, liht- ja nümfoiddaaliaid.

Daaliad sobivad kasvatamiseks aias, peenras, pottides, kastides, seinade ja plankude ääres, samuti on nad suurepärased lõikelilledena.
Nende värvivalik on väga lai.
Daaliad on aastakümneid kaunistanud meie koduaedu ja lummanud oma uhke hoiakuga lillesõpru.

Kasvukoha valikul tuleks silmas pidada, et daalia on külmaõrn, mistõttu sobib talle päikeseline, hiliste kevadiste ning varajaste sügiseste öökülmade eest kaitstud tuulevarjuline kasvupaik.
Kõrgemakasvuliste sortide puhmad vajavad toestamist.
Mullatüübi suhtes pole daalia nõudlik.

Daalia juurmugulate puhkeperiood lõpeb tavaliselt märtsi algul. Siis tuuakse nad hoidlast välja ja asetatakse valguse kätte. Kui sügisel jäid juurmugulad jagamata, tehakse seda kevadel. Jagamisel jäetakse istikule üks või mitu juurmugulat. Kõige tähtsam on, et istikul oleks üks või enam elujõulist punga. Daaliaistikul asuvad pungad varre ja juurmugula ühinemise kohal. Juurmugula suurus ei tähenda veel tema headust. Just suured juurmugulad võivad olla seest tühjad ja sisaldada vähe varuaineid. Ühest keskmisest puhmast võib saada 3 - 5 istikut.
Jagamata jäetud puhmik annab liiga palju varsi ega kasvata häid õisi. Seepärast on daaliat soovitav jagada ka sel juhul, kui paljundada ei soovitagi.
Kui juurmugulad on säilitamisel või poeletil seismisega liiga ära kuivanud ja kortsu tõmbunud, võib neid enne mulda panemist u. 10 tundi leiges vees leotada.

Parim muguljuurikate istutusaeg ettekasvatamise eesmärgil on aprill - mai. Taimepotid võib välja viia, või siis taimed istutada kasvukohale alles pärast kevadisi halla öid, sest daaliad on külmakartlikud. Seetõttu ei ole otse kasvukohale istutamine mõttekas enne maikuu lõppu.
Kui külm juhtubki taime maapealse osa ära võtma, siis ei tasu veel meelt heita, istiku pungadest kasvavad tavaliselt uued võrsed.

Õitsemine lükkub aga selle aja võrra edasi, mis kulub taimel uute võrsete kasvatamiseks.

Mulla tüübi suhtes ei ole daalia nõudlik, küll aga meeldib talle parajalt niiske, viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega päikeseline, kuid tuulte eest varjatud kasvukoht.
Mulla liigne lämmastiku sisaldus vähendab õitsemist. Ph peaks olema vähemalt 6. Daaliale meeldib ka kui mulda sageli kobestada ja kasta.
Kuivaperioodidel vajab daalia heaks õitsemiseks igapäevast kastmist. Parem on kasta pihustatud veega, et puhmad üleni märguksid. Sel juhul joodab taim end ka lehtede kaudu. Kastmisvesi peaks olema õuesoe, eriti lehtedele piserdatav.
Suve lõpupoole kastetakse vähem.

Soovides rohkem õisikuid, tuleks taime kärpida, jättes võsudest alles 2 ... 4 tugevamat.
Õitsenud õisikud on soovitav kõrvaldada ettevaatlikult lõigates. Vanade õite kõrvaldamine mõjub hästi mitte üksnes taime välimusele vaid ka uute pungade tekkimisele.
Daalia õitseb tavaliselt juulist kuni sügiseste öökülmadeni.

Soovides kasutada daaliat lõikelillena, tuleks arvestada sellega, et õienupud ei taha vaasis hästi avaneda. Seepärast on parem valida vaasi täielikult avanenud õitega varsi. Parim aeg lõikeõite võtmiseks on vara hommikul või õhtul.

Sügise saabudes oleks hea enne daaliate muguljuurte väljakaevamist lasta öökülmal taime maapealset osa näpistada - see annab talle teate, et aeg on asuda puhkama.

Pärast öökülma muutuvad taime lehed mustjaks, õievarred vajuvad longu ega jõua õit enam püsti hoida.

Mõned kasvatajad soovitavad muguljuurte väljakaevamisel jätta neile 20 ... 30 cm pikkused varretüükad ja asetada 1 - 2 nädalaks varjulisse, kuid hästi ventileeritud kohta kuivama. Öökülm ei tohiks sinna ligi pääseda. Pärast kuivamist pannakse muguljuured hoiuruumi 3 ... 10°C, mõnedel andmetel 9 ... 12° C juurde.

Meie laseme pärast väljakaevamist muguljuurtel ca 2 nädalat kuivada koos ümbritseva mullaga.
Enne talvekorterisse panekut puhastame muguljuured mullast ning seejärel laome kasti kergelt niiske steriilse turba sisse. Hoiutemperatuur talve jooksul jääb vahemikku 3 - 6°C. Ruum on pime. Niiskust niipalju, et betoonlaele ei teki kondensaati.

Enne hoiustamist on soovitav muguljuured markeerida - s.t. varustada nimesiltidega, millel on näidatud sordinimi, õite värvus ja taime kõrgus. Sügisel võib sildistamine tunduda tüütu, kuid kevadeks on seevastu pahatihti ununenud kus millised juurikad lebavad.

On kasvatajaid, kes hoiavad daaliate muguljuuri üle talve ilma mullata.
Mõned jälle pesevad juured puhtaks ning vahatavad, et vältida närtsimist.

Talvepuhkuse ajal ei tohiks juurikad kortsu tõmbuda. Liiga soojas ja kuivas ruumis võib nii juhtuda. Liigniiskuses aga hakkab juure- ja varreosadel arenema mädanik. Seega oleks mõistlik muguljuurte seisundit talve jooksul aeg - ajalt kontrollida.

Kevade saabudes istutame daaliate juurikad värskesse mulda ja tsükkel hakkab otsast peale.
Istutustiheduseks on paras 4 ... 6 taime ruutmeetrile.
Väikeseõielised sordid vajavad vähem kasvuruumi, kui keskmised ja suureõielised. Ülemäära tiheda istutuse korral õitsevad taimed vähem.

Väetamiseks võib kasutada vähese lämmastikusisaldusega täisväetise segusid, mida peaks andma 100 ruutmeetri kohta 4 - 5 kg.
Väga ettevaatlik tuleks olla üleväetamise suhtes, kui kasutatakse orgaanilist väetist, kuna tavaliselt puudub võimalus selles täpselt määrata lämmastiku sisaldust.

Daaliat peetakse vanaemade aegseks lilleks. Seda päris õigustatult, sest oli ta ju meie vanavanemate maakodu aias keisrikroonide, flokside ja pojengide kõrval üks tähtsamaid kaunitare.
Meie vanaemade aegadel jagati tuttavatele ja naabritele, või siis vahetati jorjenijuurikaid kevadeti.
Toas ettekasvatatud jorjenitele tehti lillepeenrasse süvend, mille põhja pandi lehmasõnnikut ja peale mulda, misjärel istutati noored taimed kasvukohale ja kasteti.
Vanarahva tarkuse kohaselt hoidvat lehmasõnnik ära taimede nakatumist seenhaigustesse.

Kui oli karta öökülma, siis põletati suitsukatte saamiseks aias kuivatatud lehmasõnnikut. Suitsukate aitas hoida ära või leevendada taimedel külmakahjustusi. - mõistagi - mitte ainult jorjenitel, tihti päästeti ka viljapuude ja marjapõõsaste õied sel moel.

Daaliad kasvasid aasta - aastalt uhkemaks.

Tänapäeval saab daaliate muguljuurikaid osta aia- ja kodupoodidest, samuti turult ja laatadelt. Pakutav kaup pärineb valdavalt Hollandist, kuid mõnes poes võib kohata ka päris korralikku Läti päritoluga daaliate muguljuurte valikut.
Daaliate ostmisel pole oluline arvestada, kas nad on eelnevalt kasvanud Lätis, Hollandis või Eestis, sest talveks tuleb juurikad nii või teisiti välja kaevata, ning külmumiskindlalt keldris hoiustada.
Tähelepanu tuleks pöörata hoopiski juurikate kvaliteedile, nende hetkeseisundile ja hinnale.


SUVEDAALIA (D.cultorum ja D.variabilis) on sortide rühm, mida kasvatatakse seemnetest üheaastaste taimedena.
Ka neil kasvavad sügiseks muguljuurikad, kuid neid säilitades ja järgmisel aastal kasvatades ei pruugi nad sama efektsed ja sama kõrgusega kasvada (enamasti on kõrgemad).
Seemned tuleks külvata märtsis aprillis potti või kasvuhoonesse kasti. Idanevad 15-20° juures 7-15 päeva. kasvukohale võib istutada pärast öökülmade ohu möödumist vahekaugusega 30cm x 30cm.