Astelpaju (Hipopphae rhamnoides L.) Sugukond: Hõbepuulised, Elaeagnaceae

Astelpaju kohta on tohutult palju infot.

Copysin enda jaoks olulise siia. Aja jooksul lisanduvad kindlasti täiendused ja parandused.



Igatahes juba praegu sain oma astelpajude suhtes niipalju targemaks, et otsustades tuule suundade üle, olen nad istutanud valesti!





Astelpaju on eriline juba oma dekoratiivse välimuse poolest, olles samuti omapärane toidulisand ja soodne tervistaja, andes marju, mis on koostiselt nagu multivitamiini kapslid.

Astelpaju on pikkade kitsaste ja astlaliste võrsetega kahekojaline põõsas või puu.

Ta on tuultolmleja.Väikesed luuviljad sarnanevad marjadega.



Eestikeelne nimetus „astelpaju” on mõneti eksitav, sest viib mõtted sugulusele päris pajudega.

Botaaniliselt kuulub astelpaju hoopis hõbepuuliste sugukonda, moodustades eraldi perekonna − astelpaju.

Torkivate astelde tõttu kutsuti seda taime vanasti ka okaspajuks.

Kirjanduses on rohkem tuntust kogunud selle taime kolmas sünonüüm − siberi ananass, mis viitab ühelt poolt nii looduslikule levialale, teisalt aga viljade värvusele ning mahlakusele.



Muide, ka puu ladinakeelne nimetus Hippophae rhamnoides viitab selle taime ammusele kasutusviisile.

Pannes kokku terminid hippos ‘hobune’ ja phaos ‘läikiv’, saamegi põhjuse, miks juba Antiik-Kreekas söödeti astelpaju lehti ja oksi hobustele.

Astelpaju söödalisand muutis hobuste karvkatte kaunilt läikivaks.

Legendides arvati, et lisaks maistele hobustele meeldisid astelpaju lehed ka muusahobusele Pegasus.





Iseloomustus: kuni 2 m kõrgune kahekojaline dekoratiivtaimena kasvatatav põõsastaim, asteldega.

Lehed vahelduva asetusega, lineaalsed või lineaalsüstjad, pealmine pind peaaegu paljas, altpoolt tihedate karvade tõttu hõbevalged.

Isataimel õied lühikestes peakujulistes õisikutes,

emastaimel õied 2-5 kaupa lehtede kaenlas, väga lühikese raoga.

Vili lihakas oranžpunane ovaalne (8-10 mm) või peaaegu ümarik üheseemneline, marjataoline

Kasvukoht: pargid, haljasalad, koduaiad harva ka metsistunult nende lähedal

Õitsemise aeg: mai-juuni

Esinemine: kõikjal Eestis, kus kasvatatkse

Kasutatav taimeosa: viljad - fructus Hippophaē rhamnoides

Kogumine: suhteliselt tülikas, kuna viljad on lühikestel raagudel ja okstel väga kõvasti kinni. Tervete viljade kogumiseks kasutatkse peamiselt kahte moodust:

1) vilju kogutakse käsitsi küpsemise algul, kui viljad ei ole saavutanud täisküpsust ega ole veel pehmed, kuid on juba iseloomuliku küpse värvusega;

2) viljad kogutakse peale külmade saabumist kõvakskülmunult, siis on viljad okste küljes ka pisut vähem kinni.

Droog: viljad, viljadest saadud õli, mahl, hoidised

Säilitamine: mahlana, hoidistena, õlina

Keemiline koostis: rasvõli, (viljalihas u. 9% seemnetes u. 12%) sisaldab õli-, linool-, palmitiin-, steariinhappe glütseriide. Rohkesti vitamiine, karotiin, C-, B1-, B2-, E-vitamiin, foolhape(B10-vitamiin), suhkrud, õun- ja viinhape.



Istutamine

Koduaias on vajalik istutada 1 isastaim 6-8 emastaime kohta.

Saagikus sõltub ka tuule suundadest, seepärast tuleb istutamisel arvestada tolmlemise ajal valitsevate tuulte suunda.

samas ka külm ja vihmane ilm mais takistab tolmlemist.

Optimaalne istutustihedus on 2x4 m.



Hooldamine

Astelpaju on suhtelislt vähenõudlik kultuur, sest tema juurtel asuvad kiirikseente mügarad nagu on mügarpakterite kolooniad liblikõieliste juurtel.

Seetõttu ongi ta võimeline kasvama toitainete poolest küllaltki kehval pinnasel. Muld peab olema parasniiske.

Seisvat vett astelpaju ei talu.

Põua ajal peab astelpaju kastma, niiskusepuudumisel võivad marjad variseda.

Astelpaju on soovitatav kasvatada murus.

Tal on nõrgad pinnalähedased juured, neid võib mullaharimine vigastada, siis hakkab juurevõsa rohkelt kasvama ja võivad levida seenhaigused.

Murul on ka marju mugavam korjata.

Astelpaju ei talu meie niiskeid ning ebapüsivatetemperatuuridega talvitumistingimusi.Eriti hukutavalt mõjuvad need talve teisel poolel ja varakevadel. Kahjustuvad pungad ja okste koor laiguti.Varakevadine soe ilm ja päike põhjustavad vegetatsiooniprotsesside algamise, järnevad külmad tekitavadki kahjustuse.

Põõsas taastub uinuvate pungade varal.

Tüvel tekivad mustad laigud, kus koed on kärbunud.



Saksamaal ja Soomes aretatud sortidel võib olla vegetatsiooniperiood pikk, mistõttu saak valmib hilja ja võib kahjustuda öökülmade tõttu.





Võra kujundamine

Nooremaid taimi tuleks kindlasti kärpida, et saada madalam, kompaktsem ja hästi hargneva võraga põõsas.



Vanemaid viljakandvaid põõsaid võib lõigata kahel erineval viisil:

1. kärpida tagasihoidlikult ja panna pearõhk saagile.

Seoses viljakandmisega põõsaste alumine osa järk-järgult hõreneb ja põhiline saak jääb okste ladvaossa.

Põõsad taastuvad imekiiresti ja 3 aasta pärast tuleb neid taas madalamaks lõigata.

2. Kärpida pidevalt tugevamini ka vanemaid põõsaid ja nõnda kasvu aeglustada.



Paljundamine

Paljundamine toimub pistokste või haljaspistikute abil.

1. pistokste abil- võetakse 18-24 cm pikkused oksad, mida hoitakse paar päeva üleni vees, seejärel pikeeritakse mulda.

2. Haljaspistikute abil- okste pikkus on 10-12 cm , enne pikeerimist hoitakse 14-16 tundi kasvustimulaatori lahuses.Tuleb jälgida, et õhutemperatuur kasvulavas oleks 20-25° ja õhuniiskus üle 80 %





Väetamine

Väetistest tuleb kasutada fosforväetisi, vähemal määral lisada kaaliumväetisi.

Pealtväetistena peaks kasutama kaaliumkloriidi – 40g/m² ja superfosfaati – 120g/m². Lämmastiväetiste kasutamisel tuleks olla ettevaatlik, sest see vähendab talvekindlust.



Saakide põhjal võib öelda, et astelpaju kannab rikkalikult ka väetamata.





Sordid ja saak

Aastas on siberi sortidelt keskmiselt ühelt põõsalt kogutud 6,2 kg, niisama vanadelt Moskava RÜ botaanikaaias aretatud sortidelt 13,4 kg.

Hästi on vastu pidanud ja head saaki andnud Moskva RÜ botaanikaaias aretatud sordid 'Avgustinka', 'Botanitðeskaja', 'Otradnaja', 'Trofimovskaja', 'Botanitðeskaja Aromatnaja', 'Botanitðeskaja Ljubitelskaja','Gibrid Pertðika', 'Podarok Sadu','Vorobjevskaja'.

Keskmise kasvutugevusega põõsad on sortidel'Botanitðeskaja' ja 'Botanitðeskaja Ljubitelskaja'.

Astlaid on vähe sortidel 'Avgustinka', 'Botanitðeskaja', 'Podarok Sadu'.

Närbumistõppe on seni haigestunud kõige rohkem põõsaid sordil 'Botanitðeskaja Aromatnaja'



Haigustest

Närbumistõbi – Põhjustajaks on seen Verticillium dahliae.Koorel tekivad oranþikad laigud .Võra on hõrenenud.Lehed on väikesed, hallid ning varisevad varakult.Viljad jäävad väikeseks ja on halvema maitsega.Ka võivad olla kahjustatud üksikud oksad.

Endomükoos – põhjustajaks seen Monilia. Viljad on kahvatud, sisu veeldunud,värvunud määrdunudvalgeks.Viljal on ebameeldiv lõhn.

Kärntõbi – levib sademeterikkal aastal.põhjustajaks seen Fusicladium carpophilum.Lehed ja viljad kattuvad järk –järgult tumeda kirmega ja varisevad. Eriti rohkelt on kärntõbe Taga – Baikali sortidel.





Astelpaju areaal on väga laialdane, ulatudes Suurbritannia idarannikult peaaegu üle kogu Euroopa, Kaukaasia, Kesk-Aasia, Himaalaja, Siberi ja Hiina Mongooliasse.

Kanadas on astelpaju loodusliku kultuurina laialt levinud, teda on kasutatud teeäärse hekitaimena ja loodusliku ilutaimena, millelt marju ei koristata.



Inimtegevus on astelpaju leviala suuresti vähendanud ning hävitanud palju kasvupaiku nii Euroopas kui ka Aasias.

Hiinas on samuti mõni alamliik hukkumisohus.

Inglismaal ja Hollandis on ta säilinud peamiselt rannaluidetel ja rusukaldail. Ahvenamaal, Soomes ja Rootsis esineb teda rannikuvööndis.



Baltikumis paiknevad tema suurimad kasvualad Kalinin-gradi oblastis.

Kaukaasias, Siberis ja mujal mandri siseosas hõivab ta peamiselt jõeorgusid, kus vesi ligidal.

Kõrgõzstanis laiub suuri astelpajupadrikuid Issõk-Kuli järve lõunakalda liivase ranna veepiiril.



Teadlaste hinnangul on Hiinas, peamiselt loodepiirkonnas, astelpaju kokku 1,3 miljonit hektarit, mis moodustab üle 90% selle kultuuri maailma kasvualadest







Astelpaju viljad on suhteliselt hapud, sest suhkruid leidub neis vaid 3,5%, orgaanilisi happeid peaaegu niisama palju (3,2%). Astelpaju on üks täiuslikumaid taimsete vitamiinide allikaid. Viljad sisaldavad rohkelt C-vitamiini, vitamiine B1, B2, B6, B15, P ja E ning karotinoide. Astelpaju värsketes viljades on rohkesti koliini (110 mg %), flavonoide, kumariine, parkaineid, eeterlikke õlisid, rasvhappeid, mineraalaineid.



Üks väikene mari sisaldab endas samapalju vitamiine kui terve apelsin,seega tasub sügisese vitamiinipommina tarvitada astelpaju!



Astelpaju kui mõjusat ravivahendit on esmakordselt mainitud Tiibeti kroonikates juba 800 a. e.m.a.

Taasavastati astelpaju 1930. aastate Venemaal.

Astelpaju ravitoimet tunti ka Antiik-Kreekas, Indias ja Hiinas.

Mitu sajandit e.m.a on põhjalikult käsitletud astelpaju india pärimusliku meditsiini vedades.

Muistsetel aegadel, kui inimesed astelpaju alles tundma õppisid, ei olnudki see mitte niivõrd toit kui hinnatud ravim.

Aasia meditsiinis hindasid astelpaju raviomadusi kõrgelt ka Mongoolia koolkonnad.