sealt ma tulen...
...sinna lähen...
...jõuan õue...
...kus kivimüür,
jalapuhkamise ning piknikupaik. Varjulise katuse all ja ka päikesesäras.
Vaade lõunast põhjasuunas, ikka piknikuplatsile!
Pika toimega lehteminejad. On tükk tegemist pereliikmele selgitamisega, et ei ole kuivanud, lehed tulevad ükskord niikuinii! Ja nii kordub see igal kevadel (selgitamine).
Selline on vaade minu lemmikistumispaigast.
1 kommentaar:
Ütled "lemmikistumispaik". Käisin mõni aasta tagasi külas ühel tuttava-tuttava talus. Tohutu hulk ilusat aeda ja korrastatavaid alasid. Imetlesime jaanipäeval seda ilu. Ma ise laisapoolse aiapidajana tean, kui palju pühendumist kõik nõuab.
Ühesõnaga, mitmes kenas kohas vaatasime ringi pinkide järele, et istuda ja seda ilu imetleda. Pinki polnud! Tegelikult sain asjast aru küll, töökal pererahval seal kenas kohas pingi järele vajadust polnud, sest neil pole aega niisama istuda. Külalistele olid grilliplatsil jm. istumiskohad ju olemas. Aga minu mõte on selles, et peale ilu tegemise peab olema aega (ja istumiskohta! ) selle imetlemiseks.
Postita kommentaar