reede, 13. juuni 2008

Tõstan käed ja annan alla... lihtsalt väike mõtisklus

Vaatan oma kuivanud muru. Homseks lubatakse vihma.
Tuleb homme ja tuleb vihm.
Tuleb ülehommegi ja ka vihm.
Vihm nime poolest.
Päris tihti jooksevad üle taeva tumedad pilveräbalad, midagi külma ja märga tilgub krae vahele.
Mõnikord pikemaltki, oma viis minutit lausa!
Kolmas päev. Vihm. Nime poolest.
Neljandaks päevaks pidi sadu lakkama.
Tore, hakkaski see pidev sadu juba tüütama!
Kolmanda päeva hommikuks on külmgi maas.
Lagedamatel paikadel. Hea seegi.

Vaatan oma kõrbenud muru, mis nende päevade jooksul sadanud vihmast mingitki kosutust ei saanud ja mõtlen põuale, mõtlen Muhedikule ja mõtlen hävinud lillekollektsioonidele ja mõtlen: miks?

Mõtlen miks?
...ja mõtlen, et inimene on küll kõikvõimas, kuid loodus on võimsam veel. Me soovime rohkem kui loodus meile lubada saab. Me soovime rohkem kui meie tehnoloogia võimaldab.

Kuid aednik ongi igavene katsetaja ja proovija.
Tagasilöögid võivad teha küll väga haiget, kuid lööme selja sirgeks ja jälle edasi!

P.S. oma kõrbenud muru ma ei nuta üldse taga, see looduslik: ise tuli, ise läks, ise tuleb aga jälle.

3 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

tuli lihtsalt aiaväravale koputada, et sisse saada. isegi kurja koera polnud õues. liikusin aprilli alguseni ja sain kõik teada: oledki aiavõlur!

MUHEDIK ütles ...

Ära kurvasta! Küll tuleb ka see päris vihm. Ta jalutab jah väga valikuliselt mööda maad. Muru on nüüd küll esimene, mis päris kindlasti ja kiiresti taastub. Ja looduse vastu ei saa ega polegi mõtet. Ikka koos loodusega ja tema sees. Eks siis kasvatame kaktusi ja palme kui teisiti ei saa. Aga midagi kasvatame ikka, sest meie hing ju niisugune. Ja puud on sama visad kui me isegi, nemad lihtsalt kasvatavad oma juured sügavale.

Hiline ütles ...

No ära nüüd nina norgu lase, vaata elu helgemat poolt - on alati kohti, kus hullem :)
Vähe sellest, et viimati tibas natuke mais, läks ka jõepump samal õhtul katki kui meees nädalaks Rootsi sõitis. Kolm päeva elektri ja veeta (kohvita), õhuniiskus tugeva tuulega alla 40% (ela nagu kõrbes), ning tugev tuul lennutas niisked rätid laualt koos mu lillepotiga, millele ei jäänud pea ühtegi kivikest külge ja loomulikult kuivas lauale praod sisse. Kasta ei saanud ka kraaniveega, sest hirmvana õuekraan tuli küljest ja pidin maja veekraani sulgema, kohvivett tõin naabri käest.
Ja mis te arvate, mida mees koju tulles kohe tegema hakkas? - muru niitma! Kümmekond rohetavat koerapissilaiku keset kõrbenud muru oli tõesti pikaks kasvanud :)
Aeda ei saa ikka veel kasta ja muld nii kõva, et kass ei saa isegi pissile minna, pidin talle õue liivakasti panema. Aga meil olevat veel täitsa roheline võrreldes Rootsis olevaga.
Ja vist ei pea mainimagi, et hommikul võtsin hambapesuks vett kohvimasinast :)